Kersti Kaljulaid: Eesti kool peab õpetama inimeseks olemise kunsti

Endine riigipea Kersti Kaljulaid leiab, et Eesti koolisüsteem peab keskenduma enam emotsionaalsele intelligentsusele ja sotsiaalsetele oskustele, mitte vaid faktipõhisele õppele. Ta pooldab koolidele suurema autonoomia andmist, et need suudaksid õpilasi paremini muutuva maailmaga kohanemiseks ette valmistada.

Endine riigipea Kersti Kaljulaid kirjutab, et praegune haridussüsteem peab keskenduma senisest enam inimlikkuse ja sotsiaalsete oskuste arendamisele, mitte pelgalt akadeemilisele teadmiste edastamisele. Tema hinnangul on just empaatiavõime ja oskus teiste inimestega arvestada see konkurentsieelis, mis jääb alles ka siis, kui tehisintellekt suudab faktipõhist informatsiooni kiiremini töödelda.

Pool sajandit tagasi oli kooli alguspunkt ja teadmiste maht ühiskonnas hoopis teistsugune, meenutab Kaljulaid. Tänapäeval on ligipääs teadmistele muutunud pea absoluutseks, kuid koolide struktuur on jäänud võrdlemisi jäigaks. Klassid on endiselt jaotatud vanuse järgi ning õppekavad keskenduvad kontrollile, kas etteantud programm on läbitud. See tekitab pingeid, sest ümbritsev keskkond nõuab noortelt hoopis teistsuguseid toimetulekuoskusi kui formaalne haridus suudab pakkuda.

Eestis peab kool suutma ette valmistada noori, kes oskavad ühiskonnas tegutseda, ühiseid eesmärke seada ja teistega arvestada. Kaljulaid nimetab seda inimeseks olemise kunstiks. See hõlmab võimet mõista emotsioone, lugeda kehakeelt ja lahendada konflikte ilma kohese vaenuta. Need on pädevused, mis ei vaja kultuurisõdu, vaid eeldavad praktilist koostööd ja reeglite vajalikkuse mõistmist ka siis, kui lühiajaline isiklik kasu võiks tunduda ahvatlevam.

«Kutsuge neid väärtusteks või emotsionaalseks intelligentsiks, mina kutsun seda inimeseks olemise kunstiks,» nendib endine president.

Kooli rolli ümbermõtestamiseks pakub Kaljulaid välja selge lahenduse: vähendada järelevalvet ja anda koolijuhtidele ning õpetajatele suurem iseotsustamise õigus. Ta usub, et kui koolid saavad ise otsustada, kuidas lapsi eluks ette valmistada, ja ülikoolid saavad valida õpilasi vastavalt eriala vajadustele, tekiks vajalik paindlikkus. Haridussüsteemil on aeg leppida maailma muutumisega ja kohaneda uue reaalsusega, kus väärtused ja inimsuhtlus on kesksel kohal.