Kehakeel ei ole nii selge, kui arvame

Kehakeele eksperdid hoiatavad, et paljud meie arvamused kehaliigutuste tähendusest on faktide vastuolus. Pereterapeut Stephanie Pappas rõhutab, et aju kaldub looma lugusid, mis sageli ei vasta tõele.

Käte ristamine on üks enimväärini tõlgendatud kehakeele märke, mida inimesed kasutavad oma suhtlemises ja erinevates olukordades. Tavaliselt loetakse käte ristimine suletuks jäämise, kaitsehoiakuga suhestamiseks või negatiivsuseks, kuid tegelikkus on palju keerulisem.

Pereterapeut Stephanie Pappas on spetsialiseerunud inimeste vaheliste suhete ja kommunikatsioonimustrite uurimisele. Tema sõnul on inimese aju evolutsiooni käigus programmeeritud kiiresti märkama teiste kehaliigutusi ja luua nende põhjal hüpoteese. See on olnud vajalik üleelamiseks, kuid kaasajal viib see tihti valede järeldusteni.

Ekspertide uurimused näitavad, et sama füüsiline hoiak võib erineval kontekstil olla märk täiesti erinevatest tunnetest. Näiteks võib käte ristamine olla märk külmast, diskomfordist, keskendumisvajadusest või lihtsalt mugavast asendist, mitte tingimata negatiivsetest tunnetest.

Teaduse arvates on kehakeele "tõlkimine" palju üldisem ja kontekstist sõltuvam protsess, kui populaarkultuuri käsitlused sageli näivad olevat. Uurijad soovitavad suhtlemise tõepärasuse parandamiseks rohkem kuulata sõnu ja tervikpilti ning mitte üleinterpreteerida üksikuid liigutusi.