Keeleteadlased Brüsselis: miks meile meeldib teiste kõnepruuki kritiseerida?

Brüsselis toimunud rahvusvahelisel konverentsil analüüsisid keeleteadlased inimeste loomupärast vajadust teiste kõnepruuki normeerida ja kritiseerida. Uuringud näitavad, et levinud hirmud keelelise allakäigu ees on sageli müüdid, mis peegeldavad pigem ühiskondlikke hoiakuid kui keele tegelikku olukorda.

Brüsselis toimus juunis järjekorras kaheksas preskriptivismiuurijate konverents, kus teadlased võtsid luubi alla inimeste pideva vajaduse kontrollida ja kritiseerida teiste keelekasutust. Arutelu fookuses oli küsimus, miks tekitab võõras või harjumatu sõnakasutus paljudes inimestes nii tugevaid tundeid, ulatudes kergest ärritusest kuni äärmise pahameeleni.

Briti keeleteadlane Emma Humphries tõi ettekandes välja, et kuigi tehnoloogilised vahendid on muutunud, pole inimeste reaktsioonid "valesti" rääkimise suhtes aastakümnete jooksul kuigivõrd teisenenud. Interneti-platvormid on andnud sellele kriitikale aga uue dimensiooni, võimaldades inimestel oma keelelist rahulolematust avalikult välja elada. Humphries on oma raamatus "Linguistic Insecurities and Authorities" ja veebilehel You're Wrong dokumenteerinud näiteid sellest, kuidas keeleline üleolek võib muutuda vaenulikuks sotsiaalseks käitumiseks.

Müüdid keelelisest allakäigust

Leedu keeleteadlane Loreta Vaicekauskienė lükkas ümber ühe kõige visama müüdi, mille kohaselt noorem põlvkond ei oska enam oma emakeelt kasutada. Analüüsides 7500 koolitööd aastatest 1949-2021, leidis tema uurimisrühm, et õpilaste kirjutamisoskus pole ajas halvenenud. Probleemi juur peitub hoopis õpetajate rangemaks muutunud kontrollis, mis sai eriti tugeva tõuke 1999. aastal kehtestatud riigieksamite süsteemiga.

Vaicekauskienė andmetel jäi õigekirjavigade arv aastakümnete jooksul stabiilseks, kuid hüppeliselt kasvas nn stiiliparanduste hulk. Õpetajad hakkasid ebavajaliku rangusega märgistama kõnekeelseid väljendeid ja sidusat teksti, mis pole tegelikult keelelised vead, vaid stiilivalikud. See viis selleni, et koolitundides keskendutakse testi sooritamise tehnilisele täpsusele, mitte keele kui suhtlusvahendi arendamisele.

Keelepolitseist keelehoolijaks

USA keeleteadlane Anne Curzan rõhutas oma ettekandes, et meis kõigis on olemas sisemine "keelepolitseinik", kuid oluline on osata oma tundeid ohjeldada. Tema raamat "Says who? A Kinder, Funner Usage Guide for Everyone Who Cares About Words" kutsub üles liikuma gatekeeper'i ehk väravavalvuri rollist caretaker'i ehk keelehoolija rolli.

Konverentsi lõpetas arutelu tuleviku üle, kus osalesid ka Eesti teadlased Tartu Ülikoolist ja Eesti Keele Instituudist. Järgmine preskriptivismiuurijate konverents on planeeritud 2028. aastal Tallinnasse.