Keelemudelid aitavad sõnaraamatukoostajaid uuel viisil

Eesti Keele Instituudi ja Tartu Ülikooli teadur Lydia Risberg kirjutab, kuidas tehisintellekti keelemudelid võivad tulevikus sõnaraamatukoostajate tööd oluliselt muuta. Traditsiooniliste keelekorpuste kõrval saavad mudelit kasutada konkreetseid sõnade ja nende kasutuse valikute dokumenteerimiseks.

Sõnaraamatukoostajate töö on ajalooliselt olnud pingeline tasakaal keele tegelikkuse ja formaalsete piirangute vahel. Igal koostajal tuleb teha keerukaid otsuseid selle kohta, millised sõnad ja tähendused raamatus käsitletakse, sest keele täielik pildistamine ühes köites pole võimalik.

Eesti Keele Instituudi ja Tartu Ülikooli uurija Lydia Risberg arutleb, kuidas suured keelemudelid on avamast uusi võimalusi selles valdkonnas. Traditsiooniliselt on sõnaraamatukoostajad tuginud keelekorpustele, struktureeritud tekstikogumetele, mis näitavad, kuidas sõnu praktikas kasutatakse. Nüüd võivad need eksperdid lisaks kasutada kunstliku intelligentsi süsteeme, et tuvastada mustreid ja kinnitada oma otsuseid.

Keelemudelid ei asenda inimekspertiisi, vaid tegutsevad abistava tööriistana. Nad suudavad analüüsida tohutuid tekstikogusid sekunditega, leida sõnade haruldasi kasutusviise ja aidata koostajatel näha, kuidas keele tegelik kasutamine kaldub sageli ära formaalsest grammatikast. See kombinatsioon, teadlaste teadmised koos tehnoloogia võimekusega, võib muuta sõnaraamatukoostamise protsessi kiiremaks ja ammendavamaks.

Tulevikuks näib ilmne, et keelemudelid ei muutu sõnaraamatu koostamisel lisalusuriiks, vaid saavad olenditeks, millest teadlased ei saa loobuda. Küsimus pole enam selles, kas kasutada digitaalset abistatavaid, vaid kuidas optimaalselt integreeridada inimese ja masina vahel selline koostöö, mis loob keelestikke, mis on nii teaduslikult täpsed kui ka praktiliselt kasuliku.