Keeleline leidlikkus: kuidas eesti keeles tähistada sisutühja või segast juttu

Eesti keel on rikas värvikate väljendite poolest, mis kirjeldavad umbmäärast, ebausutavat või sisutühja kõneviisi. Elisabeth Kaukonen analüüsib, milliseid termineid kasutame olukordades, kus sõnad ei kanna tõsiseltvõetavat sisu.

Kuigi eestlasi peetakse sageli napisõnaliseks rahvaks, näitab keelekasutus vastupidist, meil on aukartustäratav hulk väljendeid tähistamaks juttu, mis on eksitav, segane või lihtsalt sisutühi. Keelehuvilised ja -uurijad toovad regulaarselt esile, kuidas keel kohaneb ja rikastub, luues uusi viise vaimukaks eneseväljenduseks ka kõige igapäevasemates olukordades.

Kõige levinumaks ja rahvapärasemaks terminiks on kujunenud «udujutt», mis oma olemuselt viitab ebaselgusele ja hajususele. Sarnases tähendusväljas tegutseb «umbluu» või «umbluujutt». Huvitaval kombel seostub «umbluu» etümoloogiliselt pärimusega: vanasti tähistati sellega hukkunud inimese oigavat sääreluud, mistõttu on sõna kandunud üle väljamõeldud, ebausutava või kummitusliku jutuga seotud konteksti.

Samavõrd tuntud on «hundijutt», mida kasutatakse nii hirmutava kui ka väljamõeldud sündmuste kirjeldamiseks. Kui aga jutt muutub juba selgelt arusaamatuks või tüütuks, tulevad appi sõnad nagu «jura», «iba» või «kelbas». Eriliselt märkimisväärne on «häma», mis on juurdunud ka liitsõnadesse, kirjeldades sageli ühiskondlikke nähtusi nagu «poliithäma» või «meediahäma». Haruldasemate või murdelisemate näidetena võib välja tuua «käojaani», mis tähistab samuti tühja jutuajamist.

Eesti fraseologismide sõnastik pakub veelgi värvikamaid lahendusi, mida kasutatakse ülekantud tähenduses. Nii räägitakse «seapudru ajamisest», «pada ajamisest» või «hussi ajamisest». Need väljendid kinnitavad, et keel ei ole staatiline, vaid paindlik vahend, millega eestlased suudavad tabavalt ja humoorikalt kommenteerida igasugust sisutühja verbaalset müra.