Kätri Kiilberg: ahistajad ei tühistata, nad valitakse tippjuhtideks

Kolumnist Kätri Kiilberg kirjutab, et nn tühistamiskultuurist karjutakse valjult, kuid tegelikkuses ei kahjusta ahistamine ega vägivald meeste karjääri peaaegu üldse. Alluvaid ahistanud mehed saavad muusikaasutuste juhiks, laste väärkohelijaid kiidetakse ning alaealisele õpilasele peenisepildi saatnud õpetaja läheb lihtsalt uude kooli tööle.

Kommentaariumides karjutakse «tühistamiskultuurist» iga kord, kui mõne mehe ebasobivat käitumist avalikult taunitakse. Ometi näitab tegelikkus vastupidist: alluvaid ahistanud mehed saavad muusikaasutuste tippjuhtideks, laste väärkohelijatest treeneritele lauldakse kiidusõnu ja alaealisele õpilasele peenisepildi saatnud õpetaja astub rahulikult uue kooli uksest sisse.

Kätri Kiilberg toob kolumnis välja paradoksi, mis Eesti avalikus ruumis korduvalt ilmneb: seaduslikult lubatu ja eetiliselt vastuvõetava vahel haigutatav kuristik jäetakse teadlikult tähelepanuta, kui süüdlane on «nii hea spetsialist».

Seadus ei tee midagi, eetika ka mitte

Üks ilmekas näide: eliitkooli kauaaegne õpetaja saadab oma 17-aastasele õpilasele peenisepildi. Seaduse silmis on see täiesti lubatud. Ent täiskasvanu, kellel on õpilase üle otsene võimupositsioon, ei tohi seda positsiooni seksuaalsel moel ära kasutada, olenemata sellest, kas käitumine mahub seaduse kirjatähte või mitte.

Selle asemel leitakse õigustus: «Ta on ju nii hea õpetaja.» Nagu hea õpetaja staatus ja võimupositsiooni kuritarvitamine oleksid kaks eraldiseisvat asja, mis üksteist ei mõjuta.

Tühistamine, mida tegelikult ei toimu

Kiilbergi sõnul on «tühistamiskultuur» suuresti müüt, mida hoitakse elus just nende huvides, kellel on kõige rohkem kaotada. Tegelikkuses ei kao ahistajad avalikust elust, nad liiguvad edasi. Uuele ametikohale, uude kooli, uude organisatsiooni.

Koolibussijuhi tööd ei takista pedofiilia. Tippjuhitooli ei võeta ära ahistamise eest. Treenerit ei saadeta minema laste väärkohtlemise tõttu, kui ta on piisavalt «tulemustega» ennast tõestanud.

Küsimus pole selles, kas ühiskond on liiga range nende suhtes, kes eksivad. Küsimus on selles, miks eetiline miinimum tundub nii paljudele liiga kõrge latt.