Kätlini ja Hanneleele uus teos avab lapsepõlve valusad mälestused

Kätlin ja Hanneleele uus raamat põimib matkarajal toimunud vestlused ausate lapsepõlvemälestustega, keskendudes vägivallale ja keerulisele suhtele emaga. Autorid avavad tee traumast andestamiseni, esitades küsimuse, mida tähendab lapsevanema kohta tõe kirjutamine.

Uus teos toob lugeja ette matkaraja, kus kaks andekat kirjutajat, Kätlin ja Hanneleele, vaatlevad oma elu ja minevikku. Raamatu ülesehitus, kus sama päeva sündmusi kirjeldatakse vaheldumisi mõlema naise vaatepunktist, loob elava ja kohati üllatavalt naljaka atmosfääri, mis haakub tihedalt nende rasketest lapsepõlvekogemustest pajatavate lugudega.

Kirjutamise väljakutsed ja ausus

Kirjutamisprotsessis kerkib esile igavene küsimus: kas hea kirjanik saab olla samal ajal ka hea inimene? Andrei Hvostov on varem samas «aja loo» sarjas, teostes nagu «Sillamäe passioon» ja «Kirjad Maarale», teinud valiku aususe kasuks, kuigi see tähendab lähedaste kohta šokeerivate tõsiasjade avaldamist. Kätlin, kes on varem käsitlenud oma sisemist võitlust teoses «Õnn on otsuse küsimus», jätkab nüüd samal valusal rajal. Tema eesmärk ei ole vaid mälestuste talletamine, vaid nendesamade mälestuste valguses elamisväärse õnne leidmine.

Teoses on kohti, kus lapsepõlve vägivald ja ema psüühilised eripärad tulevad eriti teravalt esile. Ema käitumist, mis oli täidetud pideva eneseõigustamise ja arusaamatuse tundega, vaadeldakse läbi lapse silmade, kes on pidanud nende olukordadega toime tulema. See ei ole kerge lugemine, kuid see on vajalik, et mõista traumade ringkäiku ja nende mõju inimese kujunemisele.

Andestuse ja katarsise otsingul

Raamatu kulminatsioon ja emotsionaalne südamik peitub hetkes, mil autor jõuab andestuseni. See on katarsise hetk, kus valu muutub mõistmiseks ja suur pilt avaneb. Üks raamatu lõpus esinev palve võtab kogu kogetud kannatuse ja hilisema leppimise kokku:

«Kui ilmas on mõni õnnetu laps, kellel on vaja rohkem kui ühte ema, siis see õnnetu laps on minu ema. Palun, ole minu emale ema kõrval ema.»

See palve kummituse ees on ühtaegu viimane piir ja vabastav samm. See näitab, et kirjutamine ei ole olnud pelgalt dokumenteerimine, vaid tervendav teekond, mis lubab autoril lõpuks näha oma ema inimesena, kellel endal on olnud raske ja armastusevaene lapsepõlv.