Kati Murutar Eestis: miks meile tundub, et peame teesklema õnne?

Kirjanik Kati Murutar arutleb ühiskondliku surve üle varjata oma tegelikke tundeid ja raskusi. Tema sõnul on viisakas „hästi“ muutunud kaitsemehhanismiks, mis tegelikult süvendab inimese sisemist haavatavust.

Klassikaline küsimus „Kuidas sul läheb?“ on Eestis muutunud tühipaljaks viisakusvormeliks, millele oodatakse vaid üht vastust. Kõik on korras. Isegi kui vundament praguneb ja katus lekib, hoiame selja sirgena ja naeratame. See ei ole alati tahtlik pettus, vaid sotsiaalne refleks, mida oleme õppinud lapsepõlvest saadik.

Kati Murutar märgib, et inimesed käituvad sageli nagu kariloomad, kes peavad iga hinna eest oma nõrkust varjama. Me kardame, et haavatavuse näitamine viib meid sotsiaalse tõrjumiseni. Instinkt ütleb, et kui jääd haigeks või väsinuks, võib kari sind kõrvale heita. Seetõttu kanname maski, mis ütleb „hästi“, isegi siis, kui tegelikkus on täpselt vastupidine.

Selline käitumismuster on aga kahe teraga mõõk. Kõike endasse neelates muutume hapraks. Sisemine pinge ja varjatud valu ei kao kuhugi, vaid kuhjuvad, tehes meid emotsionaalselt katkisemaks kui ausameelne väljaütlemine. Tõeline paranemine algab hetkest, kui inimene suudab peeglisse vaadata ja tunnistada: „Olen nõrk.“ Vastutuse võtmine oma seisundi eest, ilma et peaksime teistele säravat fassaadi esitama, on ainus viis sellest nõiaringist välja tulla.