Kas välisminister peaks vabandama presidendi tegevuse eest?

Intellektuaalse omandi professor Aleksei Kelli käsitleb olulist küsimust valitsemiskultuuri ja vastutuse kohta. Olukord, kus välisminister vabandab presidendi ees Eesti välisteenistuse töötajate ees, tõstatab põhimõttelisi küsimusi vabanduse tähenduse ja piiride kohta.

Hiljuti toimunud sündmus Eesti välisministeeriumis pani paika kahju tekitavate tegevuste ja nende parandamise vahel keerdkeerdele. Vabariigi president juhtis tähelepanu vajadusele vaadata välispoliitikas kaugemale kui praegusele päevale, mis on loomulik ja tark nõue pikaajalise strateegia seisukohalt.

Kuid sellele järgnenud välisministri vabandus Eesti välisteenistuse töötajate ees toob esile olulise põhimõttelist küsimust. Kuivõrd on õigustatud, et valitsuse üks liige vabandab teise, kõrgemalt positsioonilt oleva isiku tegevuste eest? See ei ole lihtsalt etiketi või protokolli küsimus, vaid käib kokku demokraatliku vastutuse struktuuri tuuma.

Vabandus on toimingu, mille eesmärk on õigustust taastada ja suhted parandada. Kui institutsioonid ja ametnikud apelseerivad vabanduste kaudu, peab olema selge, kellel on õigus ja kohustus vabandada ning mille eest. Presidendi eest vabandamine tõstatab küsimuse, kas see toimib valitsusstruktuuris sisaldatud vastutusmehhanismide asendajana või nõrgenemata.

Probleem pole selles, et vabandada sooviti - vabandused on demokraatias olulised. Pigem on küsimus selles, kas vabandamine võib muutuda liiga lihtsaks tavaks, mis tegelikult ei kahjusta ametnikke, kelle tegevused põhjustasid probleemi. Kui välisminister saab vabandada presidendi eest, võib see tähendada, et presidendile ei ole tegelikult keegi vastutavaks võtmas.

Eesti, mille demokraatlik arenemine on olnud rapane, peaks hoolikalt analüüsima, kuidas tema institutsioonid vastutust jagavad. Vabandus on teretulnud, kuid see ei saa asendada süsteeme, mis tegelikult tagavad, et võimu kasutavad inimesed vastutavad oma tegevuste eest.