Kas Tartus on kohta mõnele pöörasele monumendile?

Tallinna kesklinnas avati Eesti esimene ratsamonument naisele – poliitikule ja naisliikumise tegelasele Alma Ostra-Oinasele. Teos tekitas kohe vastuolulisi reaktsioone: kohalik kogukonnaselts leidis, et monument on "liiga kummituslik" ning nemad soovisid hoopis teistsugust lahendust. Mariann Raisma küsib, kas Tartuski võiks leida koha mõnele julgemale ja pöörasemalegi monumendile.

Tallinna südamesse kerkis hiljuti midagi, mida Eestis pole varem nähtud: ratsamonument naisele. Selle kangelanna on Alma Ostra-Oinas – poliitik, naisliikumise eestkõneleja ja inimene, kelle panus Eesti ajaloole on vaieldamatult märkimisväärne. Ometi ei jõudnud pronkshobune ja selle seljal istuv naine maast lahti enne, kui arvamused jagusid.

Kohalik kogukonnaselts ei varjanud oma pettumust – nende soov oli näha midagi hoopis erinevat, ja uus teos tundub neile «liiga kummituslik». Selline reaktsioon pole avalikus ruumis haruldane: iga uus monument on omamoodi kultuuriline katse, mis mõõdab, kui valmis on ühiskond uudsuse ja väljakutsuva esteetikaga leppima.

## Miks monumendid jagavad meeli?

Monumendid pole kunagi lihtsalt kivi või metall – need on avalikud väited selle kohta, keda ja mida me peame mäletamisväärseks. Alma Ostra-Oinase kuju on tähelepanuväärne juba ainuüksi seetõttu, et see murrab pika traditsiooni, mille kohaselt on ratsamonumendid olnud meeste privileeg. Ühiskondlik debatt sellise teose ümber on tervitatav, isegi kui see käib valjult.

Samas tekib küsimus: kas kriitika tuleb sellest, et monument on tõesti kunstiliselt ebaõnnestunud, või hoopis sellest, et see on lihtsalt harjumatu ja uudne? Ajalugu on näidanud, et paljud täna armastatud kunstiteosed tekitasid oma ilmumise ajal pahameelt ja naeruvääristamist.

## Tartu ootab oma väljakutset

Mariann Raisma heidab pilgu ka Tartu suunas ja küsib, kas ülikoolilinn – mis peab end kultuuripealinnaks ja mõtlejate koduks – julgeks avada oma avalikku ruumi mõnele tõeliselt pöörasele, ootamatule ja provokatiivsele monumentalkunsti teosele. Tartu maine lubaks seda – aga kas tahe on olemas?