Kas surmanuhtluse taastamine Eestis säästaks maksumaksja raha?

Arvamusloos väidab, et surmanuhtluse taastamist Eestis ei saa põhjendada säästuna, sest seda pole keegi usaldusväärselt arvutanud ning USA uuringud viitavad vastupidisele.

Eestis kaotati rahuajal surmanuhtlus 1998. aastal. Samal aastal jõustus Eesti suhtes Euroopa inimõiguste konventsiooni kuues lisaprotokoll, mis näeb ette surmanuhtluse kaotamise. Surmanuhtluse taastamine ei tähendaks seega ainult karistusseadustiku ühe paragrahvi muutmist, vaid läheks vastuollu Eesti rahvusvaheliste kohustustega.

Ka majanduslik argument ei kanna. Surmanuhtluse pooldaja võib pidada seda õiglaseks karistuseks kõige raskemate kuritegude eest. Teine inimene võib aga arvata, et riik ei tohi elu võtta isegi siis, kui kuritegu on äärmiselt jõhker. Need on põhimõttelised väärtushinnangud, mille üle ühiskond võib vaielda.

Väärtushinnangut tuleb aga eristada faktiväitest. Kui öeldakse, et surmanuhtlus tuleks taastada, sest see säästab maksumaksja raha, peab selle väite toetuseks olema usaldusväärne kulude võrdlus. USA-s tehtud uuringud annavad aga põhjust arvata, et tegelikkus võib olla just vastupidine.

Sellise ettepaneku korral peaks Eesti küsima mitte ainult seda, kui palju maksab eluaegne vangistus, vaid ka seda, mis maksaks õiglane ja usaldusväärne surmanuhtluse rakendamine. Arvesse tuleb võtta kohtumenetlused, apellatsioonid, õiguse kaitsele, eraldi julgeolekumeetmed ning kõik juhud, kus surmaotsus lõpuks täide ei lähe.

Seni, kuni sellist arvutust pole tehtud, pole alust maksumaksjale säästu lubada. Kui teiste riikide kogemus näitab, et surmanuhtlussüsteem võib osutuda mitmekordselt kallimaks kui eluaegne vangistus, peaks see vähemalt sundima ettepaneku pooldajaid oma majanduslikke väiteid põhjalikumalt põhjendama.

Eestis võib surmanuhtluse üle vaielda õiglustunde, inimõiguste ja riigi karistusvõimu piiride kontekstis. Kuid maksumaksjale ei tohiks seda esitada odava lahendusena enne, kui on tõestatud, et see tõesti selline on.