Kas sõja kuulutamine USA-le võiks olla Eesti ainus valik?

Hiljutine arvamusavaldus pakub provokatiivse lahenduse Eesti julgeolekuolukorrale, soovitades USA-le sõja kuulutamist ja kohest alistumist. Analüüsime, miks selline äärmuslik seisukoht peegeldab ühiskonnas valitsevat ärevust.

Eestis on hakanud levima mõttearendusi, mis panevad proovile tavapärase riigikaitse retoorika. Ühes hiljutises kommentaaris käidi välja absurdne, kuid tähelepanu nõudev ettepanek: kuulutada sõda Ameerika Ühendriikidele ja seejärel viivitamatult alistuda. See provokatiivne tees tugineb eeldusel, et NATO on ilma USA sõjalise toeta sisutühi ning et liitlaste toetus Balti riikidele on hääbumas.

Argumentatsioon toetub hirmule, et Ühendriigid on oma geopoliitilised prioriteedid ümber hinnanud. Viidatakse väidetavale sõjalise abi vähendamisele Lõuna-Koreale ja vägede väljaviimisele Eestist kui tõendile, et Donald Trump on oma suhtumises NATO-sse fundamentaalselt muutunud. Autor väidab, et Euroopa on oma julgeolekupoliitikas jäänud ükskõikseks ning et Venemaa võimaliku rünnaku korral oleks Eesti kaitsevõime vaid ajutine takistus.

Viide kirjaniku ja riigikaitsja Leo Kunnase romaanile «Sõda 2023» illustreerib seda pessimistlikku vaadet: kui Läänemeri sulgetakse, ei ole liitlastel võimalik appi tulla. Selles kontekstis nähakse vabatahtlikku alistumist kui ainsat teed, et vältida hävingut, mis kaasneks sõjaga, mida pole võimalik võita.

Säärane mõttekäik, ehkki ajalooliste paralleelidega vürtsitatud ja retooriliselt äärmuslik, tõstab esile sügava ebakindluse. See ei ole niivõrd strateegiline plaan, kuivõrd meeleheitlik reaktsioon maailmapoliitika heitlikkusele. Kui julgeolekugarantii kahtluse alla seatakse, täidavad tühimiku kõige küünilisemad stsenaariumid.