Kas riigil on kurjategijate vastu rohkem halastust kui õpilaste vastu?

Aet Rebane küsib oma arvamuses, miks hariduspoliitikaga seotud otsuseid õigustatakse pidevalt kaasamisega ja võrdsusega, kuid muudes valdkondades näib olevat erinev lähenemine. Kolumnist imestab riigi prioriteetide üle.

Aet Rebane toob oma arvamustükis välja paradoksi riigi tegevuses. Haridus- ja teadusministeeriumi sõnul peab iga haridusalane otsus arvestama kaasamisega, võrdsusega ja hariduslike lõhede vähendamisega.

Samas küsib Rebane kriitiliselt, kas sama hoolivus ja empaatia kehtib ka teistes valdkondades. Kolumnisti sõnul tundub, et samal ajal, kui hariduses nõutakse hoolikat ja kammerlikku lähenemist, võetakse muudes olukordades teistsugused otsused.

Rebane viitab riigi poliitika vasturäävisuslikkusele. Kui hariduse puhul on rahvale jõudsõnum, et kedagi ei tohi maha jätta ja kõik peavad saama võrdseid võimalusi, siis arvamuse järgi oleks ootuspärane, et sama põhimõte kehtiks ka muudes avaliku sektori otsustes.

Kolumnist jätab lugejale mõtiskleda, kas riigi prioriteedid on selgelt määratletud ja järjepidevad, või on tegemist valikulise lähenemisega, mis sõltub politilistest mugavusest.