Kas Nutri-Score suunab tootjaid tervislikuma toidu poole või lihtsalt süsteemi mängima?

Eesti riik julgustab toidutootjaid kasutama Nutri-Score valgusfoorimärgist, mis peaks aitama tarbijatel teha tervislikumaid valikuid. Süsteemi kriitikud hoiatavad aga, et praktikas võib see viia olukorrani, kus kunstlike lisaainetega asendustooted saavad kõrgeima hinde, samas kui naturaalsest toorainest valmistatud toidud karistatakse. Küsimus on, kas selline märgistus edendab tegelikult rahva tervist või õpetab tootjaid lihtsalt süsteemi ära kasutama.

Eesti riik on asunud julgustama toidutootjaid võtma oma pakenditel kasutusele Nutri-Score valgusfoorimärgist, süsteemi, mille eesmärk on aidata tarbijal esmapilgul eristada tervislikumad tooted vähem tervislikest. Idee on lihtne: roheline A-hinne tähendab paremat valikut, punane E aga seda, et toode ei ole toitumissoovitustega hästi kooskõlas. Paraku ei pruugi reaalsus olla nii must-valge.

Roheline hinne ei tähenda alati naturaalset toitu

Süsteemi üks suurimaid paradokse seisneb selles, kuidas algoritm hindeid arvutab. Nutri-Score arvestab kalorite, küllastunud rasvade, suhkrute ja soola sisaldust, kuid premeerib ka valgu- ja kiudainesisaldust. See tähendab, et tootja saab hinde parandamiseks lisada tootele kunstlikke kiudaineid või vähendada rasvasisaldust, asendades selle E-ainete ja maitsevõimendajatega, ning lõpptulemuseks on uhke roheline silt pakendil.

Samal ajal võib täiesti naturaalsest toorainest valmistatud toode, näiteks täisrasvane juust, või või pähklivõi, saada hoopis madala hinde, kuna selles leidub loomulikult küllastunud rasvu või kaloreid. Tarbija, kes usaldab pimedalt märgist, võib seega eelistada ülitöödeldud asendustoodet ehtsale looduslikule toidule.

Kas tootjad mängivad süsteemi?

Toiduainetööstuses on teada, et uute regulatsioonide ja märgistussüsteemide juurutamine tekitab alati kiusatuse optimeerida tooteid vastavalt hindamiskriteeriumidele, mitte tegelikule toiteväärtusele. Nutri-Score puhul on selline risk eriti ilmne, kuna süsteem põhineb suhteliselt lihtsustatud matemaatilisel valemil, mida on võimalik mõjutada üksikute koostisosade muutmisega.

Mõnes Euroopa riigis on juba täheldatud, et tootjad on reformuleerinud oma tooteid just nimelt parema hinde saamiseks, mitte tingimata selleks, et toode oleks tervisliku toitumise seisukohast parem. Tulemuseks on tooted, mis näevad paberil paremad välja, kuid mille koostisainete loetelu on muutunud pikemaks ja keerulisemaks.

Mis on alternatiiv?

See ei tähenda, et toidumärgistus üldse kasutu oleks. Lihtsustatud visuaalsed süsteemid aitavad tarbijatel teha kiiremaid otsuseid igapäevastes ostusituatsioonides ning teadlikkuse tõstmine toidu koostise kohta on kahtlemata positiivne. Küsimus on pigem selles, kas Nutri-Score on piisavalt nutikas süsteem, et väljuda üksnes kalorite ja makrotoitainete lugemisel põhinevast loogikast.

Tervikliku pildi saamiseks vajaks tarbija teavet ka toidu töötlemisastme kohta, mitu koostisainet tootel on, kas need on looduslikku või tehislikku päritolu. Selliseid lähenemisi, nagu NOVA klassifikatsioon, mis jagab toidud töötlemisastme järgi, ei ole Nutri-Score'i praegune versioon sisse arvestanud.

Tervis ei peitu ainult numbrites

Lõppkokkuvõttes on küsimus selles, mida me toidumärgistuselt ootame. Kui eesmärk on suunata tarbijaid sööma vähem suhkrut ja soola, võib Nutri-Score osaliselt töötada. Kui eesmärk on aga edendada terviklikku, töötlemata toidu eelistamist ning vähendada ülitöödeldud toidu tarbimist, siis vajab süsteem selgelt täiendamist.

Riigi roll ei peaks piirduma tootjate julgustamisega märgist kasutama, sama oluline on tagada, et märgistuse taga olev metoodika oleks piisavalt läbipaistev ja keerukas, et seda poleks lihtne ära kasutada. Muidu õpetame tootjaid mitte toitu paremaks tegema, vaid lihtsalt paremaid hindeid saama.