Kas naiste juhtimisstiilist saab kiiresti iseloomuveaks?

Kersti Kaljulaidi lahkumine EOK presidendi kohalt näitab, kuidas Eestis hinnatakse juhte mitte ainult teotsuste, vaid ka toonipruugi järgi. Arvamus uurib, kas naiste ja meeste juhtimisstiile hinnatakse erinevalt.

Kersti Kaljulaidi otsus astuda EOK presidendi kohalt tagasi on tekitanud laias avalikkuses diskussiooni spordipoliitika ja juhtimiskultuuri üle. Paljud analüütikud, sealhulgas Priit Pullerits, on viidanud empaatiavõimete puudusele kui põhjusele, mis viis tema positsioonist lahkumiseni. Kuid see juhtum tõstatab sügavama küsimuse: kas sama käitumismustrid, mida tolereeritakse ühe soo esindajal, muutuvad teise soo puhul kiiresti vastuvõetamatuks?

Eesti juhtimiskultuuri uurides selgub, et ootused naiste ja meeste poole ei ole alati võrdsed. Kui mees käitub otsekoheselt ja otsustavalt, võidakse seda nimetada tugeva iseloomuga. Kui naine teeb sama, võidakse seda kujutada pahaolulistena või empaatiavõimete puudusena. Kaljulaidi juhtumis olid kritiseeritud aspektid seotud suhtlemisstiili ja personaalsete omadustega, mitte spordialaseid teadmiste ega otsuste sisulise kvaliteediga.

Probleem peitub selles, et juhtide hindamisel seguneb sageli objektiivne valitsustegevus subjektiivse tooniga. Mehed võivad olla «otsekaotid» ja «range käega juhid», naised aga «rasked», «külmad» või «empaatiatuidud». Sama tegevus saab erinevate nimede alt käibele. See ei ole meeste kriitika, vaid süsteemsed ootused, mis on seotud sooliste stereotüüpidega juhtimises.

Eesti ühiskond peaks küsima endale: kas hindame juhte neir tegude ja valdkonnapädevuse põhjal, või jätkame toonipruugi ja isiksuseomaduste järgi hinnangute andmist? Kui soovime tõelist parandust juhtimiskultuuris, peame tunnistama ja lõpetama need topeltmõõdud, mille kohaselt sama käitumine saab erinevate hindamiste alla sõltuvalt sellest, kes selle käitumise kätte võtab.