Kas Euroopa rahastab Ukrainat ja Venemaad samaaegselt?

Euroopa Liit on alates 2022. aastast suunanud Ukraina toetuseks üle 227 miljardi euro, jätkates samal ajal kaubandust Venemaaga. Käesolev analüüs uurib, kas järelejäänud 58-miljardiline kaubavahetus on strateegiline viga või vältimatu kulu.

Euroopas on sõja neljandal aastal tekkinud terav majanduslik vastuolu, mida on üha keerulisem ignoreerida. Alates 2022. aastast on Euroopa Liit ja selle liikmesriigid mobiliseerinud Ukraina toetuseks üle 227 miljardi euro, ent samal ajal liigub endiselt miljardeid eurosid Euroopa turult Venemaa majandusse.

2021. aastal ulatus Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline kaubavahetus 257,5 miljardi euroni. 2024. aastaks oli see näitaja vähenenud 58,1 miljardile. Ehkki langus on olnud märkimisväärne, tekitab küsimusi asjaolu, miks jätkatakse sanktsioonide kiuste miljonitesse ulatuvat äri riigiga, kelle vastu Ukrainat toetatakse.

Majanduslikud valikud ja sanktsioonid

Klassikaline argument täieliku embargo vastu on olnud hirm energiahindade šoki ees. Vene gaasi osakaal ELi impordis on langenud 45 protsendilt ligikaudu 12 protsendile ning toornafta osakaal on kahanenud umbes kahele protsendile.

Selle valguses on küsimus nihkunud: kas Euroopa saab endale lubada Venemaaga kauplemist? Kui kümne miljardi euro väärtuses Vene gaas asendatakse 11 miljardi euro eest Norra või USA tarnetega, on otsene lisakulu vaid üks miljard, mitte terve kaubavahetuse maht. Seega on täieliku embargo tegelik maksumus tõenäoliselt kordades väiksem kui kogu 58-miljardiline käive.

Hiina ja India mõju

Venemaa ekspordistruktuur on muutunud erakordselt kontsentreerituks. Ligi 90 protsenti Vene toornafta ekspordist suundub täna Hiinasse ja Indiasse. See sõltuvus kahest suurest kliendist annab Aasia riikidele läbirääkimispositsiooni, mida Moskva peab leevendama hinnaalanduste ja logistiliste kulude katmisega.

Isegi kui Euroopa kehtestaks täieliku embargo, jõuaks osa Vene toorainest endiselt Hiinasse. Kuid embargo toimiks vahendina, mis muudab iga tehingu Venemaa jaoks kallimaks, aeglasemaks ja vähem kasumlikuks. Eesmärk ei ole välistada Venemaa eksporti maailmaturult, vaid vähendada summat, mis jääb pärast kõiki vahenduskulusid Moskva sõjamasinat rahastama.

Strateegiline küsimus Euroopa jaoks taandub lõpuks kalkulatsioonile. Praegune Ukraina toetamine ja Euroopa taasrelvastamine nõuavad sadu miljardeid eurosid. Otsus jätkata kaubandust Venemaaga võib säästa energiakulusid lühiajalises perspektiivis, kuid see finantseerib jätkuvalt vastaspoolt, kelle ohjeldamine maksab Euroopa maksumaksjale pikaajaliselt oluliselt rohkem.