Kas Eesti politsei suudab kriiside risttules toime tulla?

Septembrikuu sündmused on pannud Eesti politsei proovile mitmel rindel: alates Kohtla-Järve vägivaldsetest kokkupõrgetest kuni uute petuskeemide ja Pärnu traagilise tulistamiseni. Need juhtumid ei ole vaid eraldiseisvad kriminaaluudised, vaid peegeldavad politsei ressursikriisi ja vajadust uue piirkondliku strateegia järele, et tagada turvatunne nii Tallinnas kui ka Ida-Virumaal.

Ühiskonna turvatunde proovikivi

Septembri teine pool on olnud Eesti politseile erakordselt intensiivne ja keeruline. 14. septembril Kohtla-Järvel toimunud massikaklus, mis lõppes 21-aastase mehe surmaga, ning sellele järgnenud pingeline jaht tagaotsitavatele, on vaid jäämäe tipp. Kui lisada siia 23. septembril Pärnus toimunud operatsioon, kus hukkus relvataolise esemega mees, ja pealinna rünnakud eakate vastu, näeme, et politsei on surve all.

Need ei ole pelgalt statistilised vahejuhtumid. Need sündmused on toimumas ajal, mil korrakaitsjate ressursid on viidud piirini. Kui politsei peab ühel päeval reageerima relvastatud vastasseisule, teisel päeval tegelema inimsmugeldajate tabamisega Tallinnas ja kolmandal päeval hoiatama elanikke uute kuritegelike kõnekeskuste värbamisskeemide eest, tekib küsimus: kas praegune politseistruktuur on jätkusuutlik?

Ressursikriis ja piirkondlik ebavõrdsus

Ida-prefektuuri prefekt Tarvo Kruup tõstis 25. septembril lauale teema, mis on olnud pikalt avalikkuse eest varjus: piirkondlik palgalisa. Tema ettepanek, et Ida-Virumaa politseinikud vajaksid sarnast palgasüsteemi nagu õpetajad, ei ole vaid palganumber. See on eksistentsiaalne küsimus politsei võimekusest piirkonnas.

Ida-Virumaa on oma demograafilise ja sotsiaalmajandusliku tausta tõttu eriline. Kui me näeme seal selliseid sündmusi nagu 14. septembri tragöödia, kus kümned inimesed osalevad vägivaldses arveteklaarimises, vajab politsei kohapeal püsivat ja motiveeritud jõudu. Praegune olukord, kus politseinikke meelitatakse regiooni vaid ajutiste toetustega, ei loo turvalist keskkonda. Kui korrakaitsjate arvukus on ebapiisav, tekib vaakum, mida asuvad täitma muud jõud, alates kriminaalsest allilmast kuni teadmatuse ja hirmu levikuni elanikkonna seas.

Uued ohud, vanad probleemid

Samal ajal kui patrullpolitsei võitleb tänavakuritegevusega, peab politsei kohanema kiiresti muutuva kuritegevuse maastikuga. 16. septembri teade CBCX 60% nime kandva ohtliku aine levikust Tallinna vanalinnas näitab, et politsei peab olema samm ees ka narkoturul toimuvast. See on dünaamiline ja ohtlik väljakutse, mis nõuab spetsialiseeritud teadmisi, mida patrullpolitseinikul ei pruugi olla.

Veelgi murettekitavam on 15. septembri hoiatus kuritegelike kõnekeskuste kohta. See skeem, kus Eesti elanikke värvatakse "kõrge palga" ettekäändel inimeste petmisse, näitab, et kuritegevus on muutunud süsteemsemaks ja ligipääsetavamaks. See ei ole enam ammu vaid "võõraste" teema, see puudutab meie endi naabreid ja tuttavaid, kes võivad majanduslikus kitsikuses langeda kurjategijate võrku. Politsei roll siin on ennetav, kuid ennetus vajab rohkem tööjõudu kui reageerimine.

Mida see Eesti jaoks tähendab?

Eesti turvalisus ei ole olnud kunagi enesestmõistetav, kuid viimased nädalad on näidanud pragunemist. 25. septembril tabatud 13 ebaseaduslikult riiki sisenenud välismaalast, sealhulgas inimsmugeldaja, kes vedas inimesi kaubiku pagasiruumis, on märk sellest, et Eesti ei ole enam isolatsioonis olev saar. Meie geograafiline asend ja Euroopa Liidu välispiiri olemus tähendavad, et politsei peab tegelema rahvusvahelise organiseeritud kuritegevusega igapäevaselt.

Küsimus ei ole vaid selles, kas politseiauto jõuab sündmuskohale õigeaegselt. Küsimus on selles, kas meil on piisavalt inimesi, kes suudavad analüüsida suurt pilti, teha ennetustööd ja hoida silma peal muutustel. Politsei töö on muutumas spetsialiseeritumaks. Kui me jätame nad ressursside mõttes nälga, siis karistus ei tabab vaid neid, kes seadust rikuvad, vaid kogu ühiskonda, kelle turvatunne mureneb.

Edasine vaade

Kõikide nende juhtumite juures on üks ühine joon: vajadus kiire ja adekvaatse info järele. Kohtla-Järve juhtumi puhul, kus tagaotsitav Roman Vasemägi oli 17. septembri seisuga veel tabamata, nägime, kuidas avalikkus ootab selgust. Sama kehtib Pärnu tulistamise kohta, uurimine on alles pooleli ja sündmuste ahel peab saama ammendava selgituse.

Järgnevatel kuudel peame jälgima, kas Tarvo Kruubi ettepanek piirkondliku palgalisa kohta leiab valitsuses kõrvu. Samuti on küsimus, kuidas reageerib siseministeerium uute petuskeemide lainele, kas piisab vaid hoiatamisest või on vaja tugevamat seadusandlikku raami ja suuremat kontrolli kõnekeskuste üle? Politsei töö on kriiside juhtimine, kuid ühiskonna ülesanne on tagada, et neil oleks selleks tööriistad. Septembrikuu sündmused on olnud valusaks meeldetuletuseks, et turvalisus nõuab investeeringuid, nii rahalisi kui ka poliitilisi.