Kas 39aastane naine väärib IVF-abi, aga 41aastane enam mitte?

Eestis arutatakse, kas riiklikult rahastatud IVF-ravi vanusepiiri tuleks tõsta 40 eluaastalt 42 eluaastani. Viljatusravi kogemusnõustaja Merit Villandberg toob esile, et selle olulise otsuse tegemisel jäävad kuulamata naised ise, keda see kõige rohkem puudutab. Villandberg on vestelnud enam kui saja naisega, kes on pidanud lapsevanemaks saamise nimel abi otsima.

Eestis on viimastel nädalatel päevakorral küsimus, kas riiklikult rahastatud kehavälise viljastamise ehk IVF-ravi vanusepiiri tuleks tõsta praeguselt 40 eluaastalt 42 eluaastani. Otsust kujundavad poliitikud, ametnikud ja eksperdid, kuid nende naiste hääl, kelle elu see otsus vahetult mõjutab, on jäänud tagaplaanile.

Kogemus, mida arvud ei näita

Seda lünka püüab täita Merit Villandberg, kes on ise aastaid viljatusravi teekonnal olnud ning töötab praegu kogemusnõustajana. Tema sõnul on ta viimaste aastate jooksul vestelnud enam kui saja naisega, kes on pidanud abi otsima, et saada lapsevanemaks.

Villandbergi sõnul on praegune vanusepiirang 40 eluaastat kunstlikult terav: naine, kes saab täna riikliku toetusega ravi, võib homme, sünnipäevale järgneval päeval, leida end süsteemist väljaspool. Küsimus, kas 39aastane naine väärib abi, aga 41aastane enam mitte, pole tema hinnangul pelgalt bürokraatlik detail, vaid peegeldab sügavamat väärtusvalikut.

Naiste häälel on koht selles arutelus

Villandberg rõhutab, et IVF-ravi vanusepiirangu üle otsustamisel tuleks arvesse võtta ka nende naiste tegelikke kogemusi ja vajadusi, kes selle reegliga silmitsi seisavad. Praegu kujundavad poliitikat eelkõige meditsiinilised ja majanduslikud argumendid, kuid inimlik mõõde jääb sageli tahaplaanile.

Viljatusravi on emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnav protsess, mis nõuab peredelt suurt pühendumust. Kogemusnõustajana on Villandberg näinud, kuidas vanusepiiri taha jäämine võib tähendada inimese jaoks suurema unistuse, saada lapsevanemaks, lõplikku kokkuvarisemist.