Kärt Pormeister: Sass Henno ja täiskasvanute väärsuhtumine alaealistesse

Kärt Pormeister juhib tähelepanu, et Sass Henno avalikud sõnavõtud ja varasemad kohtuvaidlused peegeldavad laiemat ühiskondlikku probleemi täiskasvanute vastutuse puudumises. Pormeisteri hinnangul pole 14-aastaste laste seksuaalne objektiveerimine aktsepteeritav, olenemata täiskasvanu põhjendustest.

Sass Henno tegevus ja sellele järgnenud avalik arutelu ei ole pelgalt mineviku sündmus, vaid tõstatab endiselt küsimusi täiskasvanute vastutuse kohta suhetes alaealistega. Aastatel 2021-2025 riiklikest toetustest finantseeritud MTÜ Julge Rääkida loengupidaja ja endise bändiliikme juhtum illustreerib hoiakut, kus täiskasvanud otsivad vabandusi oma kohatule käitumisele lapsega suheldes.

2021. aasta sügisel esitas Henno vaigistushagi ühe Twitteri kasutaja vastu, kes oli kritiseerinud tema käitumist põhikooliealise lapsega. Henno nõudis postituste eemaldamist ja valuraha, kuid kaotas kohtuasja nii maa- kui ringkonnakohtus. Kohtuprotsessi ajal rikkus Henno kohtumäärusega kehtestatud saladuse hoidmise kohustust, avalikustades lapse nime. Selle eest alustatud kriminaalmenetlus lõpetati oportuniteediga, mistõttu pidi ta tegema üldkasulikku tööd. Ringkonnakohtu otsus, mis jõustus 2025. aasta augustis, kinnitas selgelt, et Henno poolt 14-15-aastasele lapsele saadetud sõnumeid võis õigustatult pidada sobimatuks pervoks ja lapse keha objektiveerimiseks.

Henno on püüdnud oma varasemat käitumist õigustada väitega, et enne 2022. aasta novembrit, mil tõsteti Eestis kriminaalõiguslik nõusolekuiiga 14-lt 16-le aastale, polnud 14-aastasega vahekorras olemine seadusevastane. See argument eirab siiski põhimõtet, et 14-aastane on alaealine laps, kellel on piiratud teovõime, sõltumata parasjagu kehtivast kriminaalkoodeksist. Henno jätkuv suutmatus tunnistada, et täiskasvanu vastutus laste ees on absoluutne, viitab sügavamale probleemile, kus vastutust püütakse lükata ohvritele.

Sarnast ohvrisüüdistamist kohtab mujalgi. Veebiportaali ettevaatust.ee kaudu on laekunud teateid juhtumitest, kus täiskasvanud õigustavad alaealistega seksuaalselt kokkupuutunud täiskasvanuid, süüdistades samal ajal 14-aastaseid lapsi, kes väidetavalt poleks pidanud sellises olukorras viibima. Selline mõtteviis nihutab vastutuse täiskasvanult lapsele, eirates täielikult võimusuhete ebavõrdsust.