Karl Lumiste: Eesti vajab isikuvastaste kuritegude puhul rangemat karistuspoliitikat

Karl Lumiste analüüsib Eesti õigussüsteemi kitsaskohti ja leiab, et isikuvastaste kuritegude eest määratavad karistused on sageli liiga leebed. Autor kutsub üles karistusmäärasid tõstma, et taastada ühiskonna õiglustunne ja vähendada retsidiivsust.

Eesti karistusseadustiku 9. peatükk on muutunud paljude inimeste silmis sümboolseks, mitte reaalseks heidutuseks. Kui alla kümneaastase lapse seksuaalne väärkohtlemine lõppeb vaid tingimisi karistusega või vastsündinu tapmise eest mõistetakse alla nelja aasta vangistust, tekib paratamatult küsimus, milline on riigi tegelik hinnang inimese elule ja tervisele. «Praegu valitseb Eesti ühiskonnas põhimõtteliselt karistamatuse tunne,» märgib Karl Lumiste.

Retsidiivsuse vähendamine vangistusega

Karistusmäärade tõstmine ei ole vaid emotsionaalne nõudmine, vaid toetub ka kriminoloogilisele statistikale. USAs läbi viidud analüüs enam kui 25 000 vabanenud vangi seas näitas selget seost: pikem vangistus vähendab retsidivismi. Need, kes kandsid üle kümneaastast karistust, sooritasid uusi kuritegusid märgatavalt väiksema tõenäosusega kui lühema karistusaja läbinud kinnipeetavad.

Vanusefaktor mängib samuti rolli, korduvkuritegevuse määr langeb vananedes, ulatudes üle 60-aastaste puhul 16 protsendini, võrreldes 65 protsendiga alla 30-aastaste seas. Pikemad vanglakaristused täidavad siinkohal topeltfunktsiooni: nad tagavad ühiskonna turvalisuse ja võimaldavad toimepanijatel oma teo raskust päriselt mõista.

Karistuspoliitika kui ühiskonna peegel

Eeskujuks võib tuua El Salvadori, mis on suutnud kümne aastaga pöörata oma julgeolekuolukorra. Riik, mis oli varem kuritegevuse poolest maailma tipus, on tänu karmile karistuspoliitikale ja süsteemsele võitlusele kriminaalidega saavutanud olukorra, kus tapmiste arv on langenud 103-lt 1,3-ni 100 000 elaniku kohta.

Praegune praktika Eestis, kus vägistajad võivad pääseda tingimisi vangistusega, loob ühiskonnas karistamatuse tunde. Kui riik ei suuda pakkuda õiglust, mureneb ühiskondlik moraal. Isikuvastaste süütegude puhul ei tohiks tingimisi karistused olla norm, vaid erand. Vaja on selget sõnumit seadusandjalt, et vägivald ei ole aktsepteeritav.