Karin Bachmann: Eestis peab patriootlik kasvatus muutuma tundest tegevuseks

Maastikuarhitekt ja arvamusliider Karin Bachmann rõhutab, et Eesti noorte kaitsetahte kasvatamine nõuab koolisüsteemis väärtusruumi ümberhindamist. Ta leiab, et patriotism ei tohi jääda pelgalt abstraktseks tundeks, vaid peab kujunema ühiseks tegutsemiseks.

Patriotism on sageli mõistetud kui hoiak või tunne, kus inimene tunneb uhkust oma kodumaa üle ja väärtustab selle ajalugu. See lähenemine jääb aga tihti abstraktseks, kui puudub reaalne vajadus või oskus tegutseda. Tegeliku riigikaitse ja ühiskondliku sidususe vundamendiks on kamraadlus, aktiivne suhe kaaslastega, mille nimel ollakse valmis taluma ebamugavusi ja seisma ühise eesmärgi eest.

Koolikirjanduse mõju väärtushinnangutele

Eesti haridussüsteemis püsib probleem, kus kohustusliku kirjanduse hulka kuuluvad endiselt teosed, mis on loodud ideoloogilistel kaalutlustel. Näiteks Enn Kippeli 1941. aastal ilmunud jutustus "Meelis" loob kunstliku ettekujutuse ajaloost, pannes eestlaste ja venelaste sõpruse narratiivi kõrvuti ajalooliste sündmustega, mis seda tegelikkuses ei toeta. Selline valik ei aita noortel kujundada adekvaatset moraalikompassi.

Selle asemel peaks kooliprogramm pakkuma kirjandust, mis põhineb isiklikel elukogemustel ja annab tõetruu pildi sõjaaegsetest sündmustest. Näiteks Eldor Traksi teosed "Sõjakeerises ja vangilaagris" ning "Valu värv on punane" kirjeldavad saatust, mis oli omane tervele toonasele põlvkonnale. Noored vajavad lugusid, millega nad saavad samastuda, mitte ajalugu moonutavaid udujutte.

Kaitsetahe algab argipäevast

Kaitsetahe ei sünni teoreetilisest õpetusest, vaid kogemusest. Sotsiaalmeedias leviv pahameel kaitseväe õppuste järel metsa jäänud prügi pärast peegeldab sageli võõrandumist riigikaitsest. Inimesed kipuvad kritiseerima, mõistmata, et õppused on vältimatud vaba riigi säilimiseks. Selle asemel, et vaid seada, võiksid kodanikud mõelda, mis juhtuks siis, kui harjutajate asemel oleks riigis vaenlane.

Ukraina näide kinnitab, et linnaruum peab olema kriisivalmiduseks kohandatud. Avalikud väliruumid, mis pakuvad elementaarseid võimalusi toiduvalmistamiseks või soojasaamiseks, ei ole olulised vaid eriolukorras, vaid loovad tugevama kogukonnatunde ka rahuajal. See arendab naabrite vahelist suhtlust ja vähendab anonüümsust.

Hirmust vabanemine on vältimatu

Tänapäeva noored kasvavad tihti keskkonnas, kus "biofoobia" ja ülemäära turvaline eluviis piiravad nende kokkupuudet loodusega. Hirmutamine puukide, mesilaste või metsloomadega tekitab põlvkonna, kes tunneb end mugavalt vaid küberruumis, kuid kardab füüsilist maailma. Kaitsevõime tekib siis, kui noor teab, oskab ja julgeb toime tulla ka rasketes tingimustes. Tõeline kamraadlus ja kaitsetahe ei sõltu laskemoona hulgast, vaid sellest, kui palju on ühiskonnas inimesi, kes on valmis üksteist aitama ja ühiselt tegutsema.