Kaldoja: seadus ja reaalsus käivad lahku

Arvamustükis käsitleb Kairi Kaldoja korduvat probleemi, kus seaduste nõudmised ei vasta praktilisele elule. Seekord on teemaks kooligruppide õppekäikude rahastamine ja kohaliku elu tegelikkus, mida paragrahvid ei mahuta.

Poolteist aastat tagasi kirjutas Kairi Kaldoja sarnast arvamustükki kohalike omavalitsuste kulude hüvitamise probleemist. Siis tuli välja, et seadusandlus nägi ette üht, kuid praktilised vajadused nõudsid midagi muud. Nüüd seisab ta silmitsi uue näitega, kus kooligruppide õppekäikude rahastamine on määruse ja tegelikkuse vahel täielik vastuolu.

Probleemi tuum on ilmne: seaduseparahvid on kirjutatud abstraktselt, ilma elu painde ja vahelduvate otsustamisolukordadeta. Kui neid rangelt jälgida, kannatavad esimesena lapsed, kellele jääb õppekäik kas rahastamata või ettenähtud mahus järelduseni ei jõua. See ei ole võimalus, mida ühiskond endale lubada tohib.

Kaldoja seisukohalt on lahendus selge: tuleb leida praktilised viisid, kuidas eetika ja seadus käivad käsikäes. Poliitikakujundajad peavad valmisolek olema seadusi paindlikumaks muutma, kuigi see nõuab arusaamist ja kompromisse. Laste heaolu ei saa ohverdada bürokraatlikule jäigusele.

Ultimatiivne sõnum on, et elus läheb asi alati seadustest ees. Kuigi reeglid on vajalikud, peab ühiskond olema piisavalt tark, et tundma tunda elu tegelikke vajadusi ja nendele reageerida.