Kakskeelsus on supervõime, mida igal lapsel pole

Pedagoog ja kolme lapse ema Liis Prikk jagab oma kogemusi kakskeelsuse kasvatamisest. Tema sõnul on võõras keelekeskkonnas õppimine lastele küll väljakutsuv, kuid raskused aitavad ajul areneda ja on ületamiseks.

Liis Prikk, pedagoog ja diplomaadi abikaasa, on kasvatanud kolme last kakskeelses keskkonnas. Tema arvamuse kohaselt on kakskeelsus kaasaegses maailmas tegelikult supervõime, mis ei ole kuitenkaan kõigile lastele kättesaadav. Prikk rõhutab, et sellisel teekonnal ei ole lihtne, kuid väljakutsed on vajalikud laste kognitiivseks arengus.

Tema kogemusest lähtuvalt toob Prikk välja, et keeleõpe võõras keskkonnas nõuab järjepideva jõupingutuse, kuid just see pingutus aitab laste ajul areneda. Tema sõnul kehtib põhimõte: kui midagi pole raske, siis aju ei arene. Kakskeelse kasvatuse puhul tuleb seega arvestada, et lapsed peavad paralleelselt õppima nii võõrast keelt kui õppevaldkondi, samas säilitades kodukele.

Prikk jagab konkreetseid nõuandeid, kuidas toetada lapsi kakskeelsel õppimisel. Tema soovitustest selgub, et oluline on luua tasakaalus keskkond, kus mõlemad keeled, kodukeel ja võõrkeel, saavad piisavat harjutamist. Lisaks rõhutab ta, et pere roll on selles protsessis märkimisväärne ja lapsevanemad peavad olema teadlikud kakskeelsuse väljakutsetest ja eelistest.

Oluliseks osutub ka realistlike ootuste seadmine. Prikk soovitab lapsevanematel mõista, et kakskeelne areng võib kulgemist aeglasemalt kui ühepaluline, kuid tulemused on pikemas perspektiivis väärtuslikud. Tema sõnul peavad vanemad olema kannatlikud ja toetavad, et lapsed säilaksid motivatsiooni ja leidsid rõõmu kakskeelsest õppimisest.