Kaks uut raamatut avavad nõiaprotsesside ja kirjandusklassika tausta

Kirjanduskriitikud heidavad pilgu kahele uuele venekeelsele teosele: uurimusele nõiaprotsessidest Venemaal ja Ukrainas aastatel 1000-1900 ning Marcel Prousti romaani tutvustavale käsitlusele.

Kirjanduskriitikud on tähelepanu pööranud kahele augustis ilmunud venekeelsele aimekirjanduse teosele. Üks neist uurib nõiaprotsesside ajalugu, teine aga pakub sissevaadet Marcel Prousti monumentaalsesse romaani.

Nõiduse ajalugu Venemaal ja Ukrainas

Ameerika uurijate Valeri A. Kivelsoni ja Christine D. Worobeci teos „Nõidus Venemaal ja Ukrainas. 1000-1900“ koondab ulatusliku kogu dokumente, mis käsitlevad nõiaprotsesse ja maagilisi praktikaid üheksa sajandi vältel. Autorid on materjalidena kasutanud kiriklikke reegleid, kohtutoimikuid, ülekuulamisprotokolle ja isegi piinamise all antud tunnistusi, pakkudes nii sotsioloogilist kui ka ajaloolist analüüsi.

Üks teose silmapaistvamaid järeldusi puudutab soolist jaotust süüdimõistetute seas. Kui Lääne-Euroopas ja Ukraina aladel oli umbes 80 protsenti nõiduses süüdistatutest naised, siis Venemaal oli olukord risti vastupidine, 75 kuni 80 protsenti süüdistatutest olid mehed. Uurijad toovad näitena 1656.-1660. aastal toimunud Luhhi linna kohtuasja, kus süüdistatute seas olid ülekaalus just mehed, kellest mitu hukati.

Teejuht Prousti romaani juurde

Teine tähelepanu pälvinud teos on filoloog Armen Zakaryani „Vestlused Marcel Prousti romaani „Kadunud aega otsimas“ teemal“. Raamat põhineb autori varem avaldatud loengusarjal ning on suunatud lugejatele, kes soovivad mõista Prousti mahuka seitsmeosalise teose struktuuri, tegelasi ja stilistikat.

Zakaryani raamatut kirjeldatakse kui ligipääsetavat teejuhti, mis aitab navigeerida keerulises tekstis ja mõista viiteid, mida autor on oma analüüsis kasutanud. Kuigi teos ei paku uudseid filosoofilisi tõlgendusi, teenib see praktilist eesmärki aidata lugejal orienteeruda klassikalises kirjandusteoses.