Kaire Vahejõe: kes taastab inimese au põhjendamatu kahtluse järel?

Luunja valla volikogu endine esimees Kaire Vahejõe kirjutab, mida tähendab elada kaks aastat kriminaalkahtluse all, kui prokuratuur lõpuks tuvastab, et kuriteo tunnused puudusid. Ta küsib, kes vastutab maine kahjustamise eest ja miks ei teavita prokuratuur menetluse lõpetamisest sama aktiivselt kui selle alustamisest.

Luunja valla volikogu liige ja endine esimees Kaire Vahejõe sai 2024. aasta sügisel teada, et tema suhtes on algatatud kriminaalmenetlus korruptsioonikahtluse, teguviisipiirangu rikkumise, alusel. Peaaegu kaks aastat hiljem lõpetas prokuratuur menetluse, olles tuvastanud, et volikogu ei teinud ühtegi otsust, mida saaks kvalifitseerida teguviisipiirangu rikkumisena. Kuriteo tunnuseid ei leitud.

Kahtluse all elamine

Vahejõe sõnul ei piirdunud kahjustus üksnes menetlustoimingute ja ülekuulamistega. «Ümbritsevad inimesed hakkavad vaatama kõõrdi. Tekivad kuulujutud, aastatega kujundatud usaldus ja maine saavad tõsiselt kahjustada,» kirjutab ta. Kahtluse vari langes ka lähedastele.

Eriti raskeks osutus informatsioonipuudus. Kahe aasta jooksul ei saanud Vahejõe täpselt aru, milline konkreetne tegu või otsus kahtlustuse aluseks oli. «Kui sa ei tea, milles sind kahtlustatakse, hakkad lõpuks ise mõtlema, et äkki tegid tõesti mingi vea,» kirjeldab ta. Iga vana otsus keerutati peas läbi uuesti.

Kolm küsimust süsteemile

Vahejõe tõstatab kolm sisulist küsimust.

Esiteks: kas inimesel ei peaks juba menetluse alguses olema õigus saada täpne selgitus selle kohta, milles teda kahtlustatakse? Alusetud etteheited ei luba end kaitsta ega hinnata, kas üldse on midagi õigusvastast toime pandud.

Teiseks: kas aastaid kestvad menetlused on mõistlikud? Kui uurimine venib, muutub menetlus ise raskeks karistuseks, sõltumata lõpptulemusest.

Kolmandaks tõstatab ta meediakajastuse küsimuse. Poliitiku korruptsioonikahtlus jõuab avalikkuse ette koheselt ja ulatuslikult; menetluse lõpetamist kajastatakse märksa tagasihoidlikumalt. «Minu arvates peaks prokuratuuril olema kohustus teavitada menetluse lõpetamisest sama aktiivselt, kui ta teavitas selle alustamisest,» kirjutab Vahejõe.

Süütuse presumptsioon

Vahejõe rõhutab, et ta ei soovi kellegi peale näppu näidata ega kätte maksta. Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt ei tohi kedagi käsitleda süüdlasena enne, kui tema suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Tema sõnul on küsimus selles, kuidas leida tasakaal kuritegude uurimise ja inimväärikuse kaitse vahel, eriti siis, kui kahtlustus osutub lõpuks põhjendamatuks.