Kaire Vahejõe: kes taastab alusetu kahtlustuse järel inimese hea nime?

Luunja valla endine volikogu esimees Kaire Vahejõe kirjutab oma kogemusest ligi kaks aastat kestnud kriminaalmenetlusega, mille prokuratuur hiljuti lõpetas, tuvastamata ühtegi kuritegu. Ta küsib, kes kannab vastutust põhjendamatu kahtlustuse tõttu tekkinud mainekahju eest ning kas menetlused on piisavalt õiglased ja läbipaistvad.

Kaire Vahejõe on aastate jooksul osalenud Luunja valla juhtimises volikogu liikmena ja eelmise perioodi ajal ka esimehena. 2024. aasta sügisel sai ta teada, et tema suhtes on algatatud kriminaalmenetlus korruptsioonikuriteo kahtlustuse alusel, täpsemalt toimingupiirangu rikkumise tõttu. Peaaegu kaks aastat hiljem pani prokuratuur asjale punkti, tõdedes, et vallavolikogu ei olnud vastu võtnud ühtegi otsust, milles oleks saanud näha toimingupiirangu rikkumist. Menetlus lõpetati mitte formaalsete põhjuste tõttu, vaid seetõttu, et kuritegu lihtsalt ei tuvastatud.

Avalik kahtlustus kui omaette karistus

Vahejõe sõnul ei seisne kriminaalmenetluse koormus üksnes ülekuulamistes ja muudes menetlustoimingutes. Palju rängem on see, kuidas inimeste suhtumine muutub, tekivad kuulujutud, aastatega ehitatud usaldus saab kõva hoobi ja kannatada saavad ka lähedased. Poliitiku jaoks on maine küll oluline tööriist, kuid tema sõnul on kõige valusam just see, et kahtluse vari langeb ka pereliikmetele.

Eriti raskeks kujunes tema jaoks infosulg. Kahe aasta jooksul ei saanud ta kordagi täpselt aru, milline konkreetne tegu või otsus kahtlustuse põhjustas, sest etteheited olid üldsõnalised. «Kui sa ei tea, milles sind kahtlustatakse, hakkad lõpuks isegi endalt küsima, kas oled tõesti midagi valesti teinud,» kirjutab ta. See pidev eneseanalüüs muutus tema sõnul närvesöövaks igapäevakogemuseks.

Kolm põhimõttelist küsimust

Oma kogemusest lähtudes tõstatab Vahejõe kolm olulist küsimust, millele ta vastust otsib.

Esiteks: kas inimesel peaks kohe menetluse alguses olema õigus saada üksikasjalik selgitus selle kohta, milles teda täpselt kahtlustatakse? Üldsõnaline etteheide ei võimalda end sisuliselt kaitsta ega isegi hinnata, kas on üldse midagi valesti tehtud. Mida selgem on kahtlustuse sisu, seda õiglasem on kogu menetlus.

Teiseks tõstatab ta küsimuse menetluse kestuse kohta. Kui uurimine venib aastate kaupa, muutub see iseenesest raskeks karistuseks, sõltumata sellest, millisele järeldusele lõpuks jõutakse.

Kolmandaks juhib Vahejõe tähelepanu avalikkuse teavitamise ebavõrdsusele. Ajakirjandus haarab poliitikuga seotud korruptsiooniasjast kiiresti kinni ning kahtlustusest saab avalikkuse silmis peaaegu kohe süüdimõistev otsus. Menetluse lõpetamisest teavitamine jääb aga hoopis tagasihoidlikumaks.

Süütuse presumptsioon peab kehtima päriselt

Vahejõe ei pea end süüdlaseks ega otsi kelleltki kättemaksu. Ta rõhutab, et kuritegusid tuleb uurida ja vihjeid kontrollida, see on õigusriigi alus. Kuid tema meelest peaks prokuratuuril olema kohustus teavitada menetluse lõpetamisest omal algatusel sama selgelt, kui avalikkust teavitati menetluse alustamisest.

«Kokkuvõtlikult, ma ei otsi selle kirjutisega süüdlasi ega püüa õigussüsteemile kuidagi tagasi teha,» kirjutab ta. «Soovin lihtsalt, et minu kogemus paneks meid mõtlema, kuidas leida tasakaal kuritegude uurimise ja inimese väärikuse kaitsmise vahel.»

Ta meenutab Eesti Vabariigi põhiseadust: kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Selle põhimõtte järgimine ei peaks jääma vaid paberile, vaid peab kajastuma ka avalikus kommunikatsioonis ja menetluspraktikas.