Kaimar Karu: tehisintellekti ohud on inimeste loodud, mitte tarkvara vaba tahe

Tehisintellekti ümber tekkinud hirmud agentide ja iseseisva teadvuse ees on ekslikud, leiab endine minister ja tehnoloogiaekspert Kaimar Karu. Tegelikkuses on riskid seotud inimlike vigade, nõrkade turvasüsteemide ja tehnoloogia kuritarvitamisega.

Kaimar Karu leiab, et avalik diskursus tehisintellekti (TI) ohtudest on moondunud kvaasireligioosseks hirmuks, kus tarkvara raamistatakse müstilise, iseseisvalt tegutseva ja pahatahtliku olendina. See vaatenurk ei vasta aga tehnilisele tegelikkusele.

Tehnoloogia pole teadvusega olend

LLM-põhised keelemudelid ja nendel baseeruvad automatiseeritud rakendused ei oma moraali, eetikat ega vaba tahet. Need on tööriistad, mis täidavad etteantud käsklusi. Kui haamer kukub tellingutelt kellelegi pähe, siis me ei süüdista haamrit, vaid inimest, kes selle hooletult sinna jättis. Sama kehtib automatiseeritud rakenduste puhul: nende «käitumine» on alati programmeeritud või suunatud inimese poolt.

Austraalia hiljutine terviseandmete leke on kujukas näide. Meedias esitleti seda juhtumit kui «häkkinud» tehisintellekti kätetööd. Tegelikkuses oli tegemist kas puudulikult kavandatud süsteemi arhitektuuri või turvatestide eiramisega. Süsteem kasutas lihtsalt olemasolevaid nõrkusi, mis olid inimeste poolt tähelepanuta jäetud.

Regulatsioonid ei peata kurjategijaid

Automatiseerimine võimaldab kuritegusid sooritada varasemast mitu suurusjärku kiiremini ja efektiivsemalt, olgu tegemist andmevarguste või tööstusspionaažiga. Kuid nende tegude taga seisavad alati inimesed või rühmitused, kes kasutavad tehnoloogiat oma eesmärkide saavutamiseks.

Riiklikud regulatsioonid, mis keskenduvad tehnoloogia arendamise piiramisele, on suure tõenäosusega ebaefektiivsed. Need reeglid mõjutavad vaid seaduskuulekaid osapooli, samas kui pahatahtlikud tegutsejad jätkavad oma tööd varjatult või reguleerimata jurisdiktsioonides. Lisaks on oht, et riigid, kes soovivad rahvusvahelises konkurentsis esikohal püsida, ei järgi neid reegleid ka siis, kui nad näiliselt on nendega liitunud.

Praeguses olukorras on mõistlikum suunata tähelepanu digilahenduste vastupidavuse tõstmisele. See tähendab monitooringusüsteemide tugevdamist ja plaanide loomist olukordadeks, kus rünnak või andmeleke on juba toimunud. Tehisintellekti kasutamisel peab inimene jääma protsessi keskmesse, vastutades iga sammu ja otsuse eest, mida automatiseeritud süsteemid teevad.