Kadrioru kunstimuuseumi näitusel säravad ajaloolised sööginõud ja tsaariaegne portselan

Kadrioru kunstimuuseumis on avatud väljapanek haruldastest sööginõudest, mis annavad ülevaate nii ajaloolisest lõunatamise kultuurist kui ka Eesti riigimeeste isiklikest esemetest. Kunstiajaloolane Aleksandra Murre rõhutab, et omal ajal ei olnud supitirinad vaid praktilised anumad, vaid laua kesksed skulptuursed ehted.

Kadrioru kunstimuuseumis avatud uus ekspositsioon pakub külastajatele võimaluse heita pilk ajaloolistele sööginõudele, mis on oma erakordse valmistusviisi ja ajaloolise taustaga tõelised kunstiteosed. Kunstiajaloolane Aleksandra Murre tõdeb, et möödunud sajanditel oli lõunasöök rituaalne tegevus ning selle juurde kuuluvad tarbeesemed täitsid sageli ka dekoratiivset funktsiooni.

Supitirin kui laua ehe

Ekspositsiooni üheks pärliks on hoolikalt valitud sööginõud, sealhulgas Nikolai I ajast pärinev portselan. Murre selgitab, et toona olid supitirinad palju enam kui lihtsalt potid supi serveerimiseks. «Supitirinad tehti eriti pidulikeks, sest sageli asendasid need laua keskkaunistust. Supitirin oli omaette skulptuur,» kirjeldab Murre esemete rolli toonases söögikultuuris, mis erineb kardinaalselt tänapäeva kiirest elutempost.

Toona oli lõunasöök terve lossi või mõisa ühendav suursündmus. Inimeste kogunemiseks kasutati spetsiaalseid kellukesi, mida valmistati nii metallist kui ka peenest portselanist. Murre sõnul oli tegemist kindla etiketi osaga: majaperemees kutsus oma külalised lauda, paarid moodustati eesruumis ning härrad juhatasid daamid aukohale.

Eesti riigimeeste pärand

Lisaks keiserlikele esemetele on Kadrioru kunstimuuseumi teisel korrusel, Konstantin Pätsi raamatukogus, väljas Eesti ajalooga tihedalt seotud esemed. Külastajad saavad näha 1928.-1929. aastal riigivanema ametit pidanud August Rei mokkatasse ning kindral Johan Laidoneri isiklikke klaase ja söögiriistu.

Need esemed kannavad endas traagilist ajalugu. Murre toob esile, et kuigi Laidoneride majapidamine Viimsi mõisas oli omal ajal väga uhke, on sellest tänapäevaks säilinud vaid üksikud riismed. Pärast kindrali arreteerimist ja Venemaale küüditamist, kus ta hukkus, läks suur osa tema vara kaotsi, muutes muuseumis eksponeeritud esemed hindamatuks ajaloo tunnistajaks.