Kaasav haridus Eestis: õpetajad tunnevad süsteemi puudujääke

Eestis kehtiv kaasava hariduse kontseptsioon tekitab koolides pingeid, kuna teoreetilised ootused ei vasta sageli klassiruumide igapäevasele ressursinappusele. Õpetajad viitavad, et riiklikust visioonist hoolimata jääb tugi ja spetsialistide abi sageli ebapiisavaks.

Eestis laialdaselt rakendatav kaasava hariduse põhimõte tekitab paljudes koolides pingeid, kus teoreetiline visioon ei kattu klassiruumi igapäevase reaalsusega. Haridus- ja Teadusministeerium määratleb kaasavat haridust kui süsteemi, kus igale lapsele pakutakse tema võimetele ja vajadustele vastavat õppekorraldust. Samas tõdeb õpetaja Triin Viiron, et praktikas jääb selle elluviimise vahendite tagamine sageli õpetaja õlule.

Teooria ja praktika vastuolu

Teoorias on eesmärk pakkuda kõikidele õpilastele nende eripäradega arvestavat õpet. Praktikas tähendab see sageli olukorda, kus ühe õpetaja vastutada on väga erinevate õpivajadustega lapsed. Klassides, kus on koos erivajadustega õpilased ja tavapärase arenguga lapsed, peab õpetaja suutma tähelepanu jagada viisil, mis ei pärsiks kummagi grupi edasijõudmist.

Viironi hinnangul on süsteemi nõrgeim lüli tugispetsialistide ja õpetajate abide puudus. Kui koolis puudub piisav tugi, peab aineõpetaja ühekorraga tegelema nii keerulise õppekava edastamise kui ka spetsiifilist tuge vajavate laste toetamisega. See koormus ületab tihti ühe inimese võimalused.

Ressursside küsimus

Kaasava hariduse edukus sõltub otseselt kooli võimekusest palgata tugipersonali, nagu psühholooge või eripedagooge. Haridusasutused on olukorras, kus vastutus lapse arengu eest on suur, kuid reaalsed hoovad selle toetamiseks on piiratud riiklike ja kohalike omavalitsuste vahenditega. Õpetajate rahulolematus tuleneb eelkõige ootuste ja reaalsuse vahelisest lõhest, kus kaasamise idee on poliitiliselt selge, kuid selle rakendamiseks vajalikud ressursid jäävad sageli ebapiisavaks.