Kaarel Tarand: Tallinna Toompea vajab selget tulevikuvisiooni

Tallinna Toompea südames käib elav vaidlus Aleksander Nevski katedraali ja seda ümbritseva ruumi tuleviku üle. Arutelu peaks keskenduma hoopis sellele, kuidas muuta riigi tähtsaim poliitiline keskus kodanikega arvestavaks esindusruumiks.

Tallinna Toompeal käib juba aastakümneid heitlus, mis keskendub peamiselt Aleksander Nevski katedraali saatusele. Kui osa ühiskonnast näeb küsimust pelgalt pühakoja lammutamises või säilitamises, siis sisuline probleem on palju laiem ning seotud Eesti parlamentarismi representatiivsusega. Käimasolev poleemika teatud sõnakasutuse ümber, olgu selleks siis sibulaküla või muud pejoratiivid, on vaid müra, mis varjutab tegelikku vajadust ruumilise ja väärtuspõhise korrastamise järele.

Selle asemel, et kaevuda mineviku loosungitesse või solvuda ajalooliste terminite peale, peaks fookus olema avalikul huvil. Toompea ei ole praegusel kujul teeninud ei linlasi ega riiki parimal moel. Lossi platsi ja ümbritsevate hoonete praegune seis on vastuolus sellega, mida üks kaasaegne parlamentaarne riik oma esindusruumilt vajab.

Avaliku ruumi defitsiit

Tallinnas asuv Toompea on riigi võimukeskus, kuid selle avalik ruum on killustatud ja kohati ligipääsmatu. Katedraali ümber toimuv äritegevus ja sellega kaasnev turistide vool ei teeni avalikku huvi, vaid pigem piiratud grupi erahuve. Samal ajal on Riigikogu ja kodanike vaheline suhtlus muutunud ajas keerukamaks, kus turvameetmed ja suletud uksed loovad barjääri, mida ei suuda ületada ka lahtiste uste päevad.

Riigi tähtsaima institutsiooni ees laiutav tarastatud autoparkla on visuaalne ja funktsionaalne märk sellest, et ruumiline planeerimine on jäänud ajale jalgu. Naaberriikide parlamentide juures on lahendused olnud terviklikumad ja avatumad. Kui vaadata Tallinna linna ja riigi vahelisi suhteid, siis kinnisvara kuuluvus ja selle sihipärane kasutamine on küsimus, millele tuleb leida lahendus, mis eelistab riiklikku esindusfunktsiooni.

Riigikogu esinduslik roll

Riigikogul on hädasti vaja avatud ja demokraatlikku siseruumi, mis manifesteeriks Eesti parlamentaarset korda. See ei tähenda vaid hoone ümberehitust, vaid fundamentaalset muutust selles, kuidas Toompea väljak ja hooned oma kodanikke vastu võtavad. Sõltumata sellest, kas katedraali tulevik on müük, lammutamine või lõimimine Eesti kultuuriruumi, peab lõppeesmärk olema parlamentaarse esindusruumi loomine.

Eesti parlamentaarne riigikord vajab ruumi, mis oleks kodanikule avatud ja ligipääsetav. Sajand tagasi öeldud August Gailiti sõnad, et rahva tahte korral tuleb sellised probleemid lahendada, on endiselt aktuaalsed. Küsimus ei ole vaid ühes hoones, vaid selles, kas riigi esinduskogu suudab kujundada oma ümbruse selliseks, mis teeniks Eesti ühiskonna huve.