Jüri Adams: Eesti presidendi valimissüsteem on vigane ja vajab selgemaid reegleid

Endine põhiseaduse assamblee liige Jüri Adams leiab, et Eesti presidendivalimiste kord on oma dualismis ebaõnnestunud, soodustades poliitilist kemplemist ja ebaselgust, mitte läbipaistvat valikuprotsessi.

Eesti põhiseaduses sätestatud presidendivalimiste kord kannab endas olemuslikku viga. Jüri Adams rõhutab, et riigipea valimine kas riigikogus või valimiskogus ei ole optimaalne lahendus, vaid tekitab tarbetut segadust ning soodustab poliitilist kombinatoorikat. Aastakümnete jooksul on Eestis korraldatud 13 presidendivalimist, kuid selget ja probleemivaba protsessi ei ole endiselt saavutatud.

Presidendivalimiste topeltsüsteemi tupik

Adamsi hinnangul on 1992. aastal paika pandud süsteem, mis võimaldab valida presidenti nii parlamendis kui ka valimiskogus, iganenud. Riigiõiguslikult on Eesti unikaalses olukorras, kus valimiste variatiivsus on viinud olukorrani, kus sisuline valik jääb poliitiliste mängude varju. See probleem on teravamalt esile kerkinud aastatel 1996, 2001 ja 2016.

Lisaks on algne valijameeste kogu struktuur kaotanud oma kaalu pärast haldusreformi, mida juhtis Arto Aas. Omavalitsusüksuste arvu vähendamine muutis esindusnorme nii drastiliselt, et riigikogu liikmete ja valijameeste suhtarv on moondunud. Adams leiab, et kui valijameeste kogu on veel vajalik institutsioon, tuleks see komplekteerida mitteerakondlikul alusel.

Suhtlemine ja riigipea roll

Presidendi rolli puhul on oluline tasakaal sisse- ja väljapoole suunatud tegevuse vahel. Välispoliitiliselt on Eestit edukalt esindanud Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilves. Praegune riigipea Alar Karis küll peab kõnesid, kuid need ei ole alati kandnud üldrahvalikku sõnumit, mis kõnetaks iga kodanikku. Adams toob esile, et näiteks Kersti Kaljulaid tõukas oma retoorikaga teatud ühiskonnagruppe pigem eemale.

Samas on Adams kriitiline ka valitsustasandi suhtes, viidates nn lapsministrite fenomenile, mille juured ulatuvad Mart Laari valitsusaega. Toona oli erialase kogemuseta ministrite kaasamine ajutine hädalahendus, kuid praeguseks on sellest saanud norm, kus ministri teadmised valdkonnast on teisejärgulised. See aga raskendab välisministri ja presidendi suutlikkust rahvusvahelisel areenil.

Alternatiivsed mudelid

Eesti võiks ammutada kogemusi teistelt Euroopa riikidelt. Saksamaal ja Itaalias kasutatakse suuri valimiskogusid, samas kui Läti ja Kreeka valivad riigipea parlamendis. Adamsi hinnangul peaks Eesti valima ühe kindla tee ja loobuma variantidest.

Edasiliikumiseks pakub ta välja kolm sammast: kehtestada kõrge, vähemalt kahekolmandikuline häälteenamuse nõue, võimaldada valimisprotsessi vältel uute kandidaatide esitamist ning kaotada kandidaatide ülesseadmise piirangud. Need muudatused aitaksid muuta protsessi ladusamaks ja vähendada poliitilist populismi.