Julgeolekuprojekt ilma sõjateadlasteta: kas EKRE ja Isamaa on tõelised ohud?

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on tellinud uurimisprojekti, mis seob soolise võrdsuse ja vähemuste teemad julgeoleku ning demokraatliku vastupanuvõimega. Orientalist Peeter Espak leiab, et see projekt on tekitanud pahameelt sõjaväelaste, riigiametnike ja teadlaste seas. Kriitika kohaselt tembeldatakse projektis ohuks poliitilised parteid nagu EKRE ja Isamaa ning poliitik Riina Solman.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) on oma võrdsuspoliitika osakonna kaudu välja kuulutanud uurimisprojekti tellimise, mille täispikk pealkiri kõlab: «Soolise võrdsuse ja vähemuste võrdsete võimaluste ristumiskohad turvalisuse, julgeoleku ja demokraatliku vastupanuvõimega». Projekt on tekitanud teravat vastuseisu Eesti sõjaväelaste, riigiametnike, teadlaste ja aktiivsete kodanike seas.

Orientalist Peeter Espak kirjutab, et Eesti Ekspressis kajastatud lugu pani tõsiselt kulmu kortsutama ja ka vihastama paljusid, kes julgeoleku ja riigikaitsega igapäevaselt tegelevad. Küsimus on põhimõtteline: mis pistmist on sooline võrdsus ja vähemuste poliitika riikliku julgeoleku ning sõjalise vastupanuvõimega?

Kriitikute hinnangul on projekti sõnastus ja eesmärgid murettekitavad. Teatavasti on sõjaline vastupanuvõime ja riigi julgeoleku küsimused spetsiifiline valdkond, mis nõuab sõjateadlaste, strateegilise analüüsi ekspertide ja kaitsepoliitika spetsialistide kaasamist, mitte aga võrdsuspoliitika bürokraatide tellitud sotsioloogilisi uuringuid.

Eriti teravat kriitikat on pälvinud asjaolu, et projekti raames võidakse tembeldada poliitilisteks ohuks sellised erakonnad nagu EKRE ja Isamaa ning nendega seotud poliitikud, sealhulgas Riina Solman. Selline lähenemine tõstatab küsimuse, kas tegemist on teadusliku uurimusega või poliitiliselt motiveeritud dokumendiga, mis kasutab julgeolekukeelt siseriiklike poliitiliste vastaste diskrediteerimiseks.

Espaki sõnul on probleemiks ka see, et julgeolekut käsitlev uuring, millesse pole kaasatud ühtegi tunnustatud sõjateadlast ega kaitseeksperti, ei suuda anda usaldusväärseid tulemusi. Selline lähenemine moonutab nii julgeolekudiskussiooni kui ka teadusuuringute mainet laiemalt. Eesti riigi julgeoleku tõsiseltvõetavus nõuab, et selliseid mõisteid nagu «demokraatlik vastupanuvõime» ei kasutataks poliitiliseks mängimiseks.