Peretoetuste tüliõun kahjustab perede kindlustunnet Eestis

Eesti 200 juht ja haridusminister Kristina Kallas kritiseeris teravalt koalitsioonikaaslase avaldust peretoetuste vajaduspõhiseks muutmise kohta. Postimees leiab, et peretoetuste muutmine poliitiliseks tüliõunaks on kahjulik nii peredele kui ka Eesti niigi madalale sündimusele. Rahvastikuteadlaste sõnul on kõige halvem asi, mida riik peretoetustega teha saab, nende pidev ümbertegemine.

Eesti 200 juht ja haridusminister Kristina Kallas kritiseeris teravalt oma valitsuskolleegi sõnavõttu peretoetuste teemal, nimetades seda piinlikuks. Kallase sõnul on koalitsioonis kokku lepitud, et toetused, sealhulgas pere- ja lastetoetused, muudetakse vajaduspõhiseks, ning Eesti 200 ei kavatse sellest eesmärgist loobuda.

Valitsus astus ämbrisse juba 2023

Peretoetuste küsimus pole koalitsioonis uus. Juba 2023. aastal vähendati lasterikka pere toetust 200 euro võrra, otsus, mis tabas paljusid peresid ootamatult. Mõned pered olid jõudnud toetuse tõusuga arvestada ning teinud selle põhjal pikaajalisi, pereelu puudutavaid otsuseid. Toetuse vähendamine võttis neilt kindlustunde, et riigi antud lubadusi saab uskuda.

Rahvastikuteadlased hoiatavad, et kõige kahjulikum, mida riik peretoetustega teha saab, on neid pidevalt ümber kujundada viisil, mis tähendab mõnele perele toetuse vähenemist. Pere planeerimine on pikaajaline protsess, mis nõuab samavõrd pikaajalist kindlustunnet.

Pelgalt oht vähendab kindlustunnet

Isegi kui peretoetusi tegelikult ei vähendata, kahjustab juba võimaluse olemasolu inimeste valmisolekut lapsi planeerida. Kui toetuste tulevik muutub koalitsioonipartnerite vaheliseks poliitiliseks tüliõunaks, jääb see ebakindlus püsivalt õhku rippuma.

Praegusel madala sündimuse ajastul on perede kindlustunne eriti õrn ja tähelepanu vajav teema. Peretoetuste kasutamine koalitsioonisisese võitluse tööriistana on viimane asi, mida pered praegu vajavad.

Irooniline kokkuhoid

Postimees osutab ka iroonilisele asjaolule: Eesti 200 peamine mure on riigieelarve kokkuhoid, kuid kuna sündimus on niigi madal, väheneb peretoetustele kulutatav summa iseenesest. Vähem lapsi tähendab riigile automaatselt väiksemaid toetuskulusid, kokkuhoid tekib ka ilma poliitiliste otsusteta.

Seetõttu küsib toimetus: kas on tõesti vaja toetada ühiskondlikku ärevust ja perede ebakindlust teema tõstatamisega, mis süvendab ainult niigi murettekitavat rahvastikuolukorda?