Juhan Kivirähk: Eesti poliitika vajab väljapääsu strateegilisest letargiast

Sotsioloog Juhan Kivirähk leiab, et Eesti riigijuhtimine on takerdunud poliitilisse lühinägelikkusse, eirates teaduslikku ekspertiisi. Ta teeb ettepaneku, et järgmine president võtaks patrooni rolli uue "Tuleviku Konvendi" loomisel, et ühendada pikaajaline strateegia igapäevase poliitikaga.

Sotsioloog Juhan Kivirähk tõmbab oma hiljutises analüüsis paralleeli saksa kunstniku Joseph Beuysi teosega "Kuidas seletada pilte surnud jänesele", võrreldes sellega Eesti praegust valitsust ja selle suutmatust mõtestada teadlaste pakutavat infot. Kuigi ministeeriumid tellivad igal aastal märkimisväärses mahus sotsiaaluuringuid, jäävad need sageli riiulile tolmuma, kuna poliitilised otsustajad eelistavad lühiajalist koalitsioonilepete täitmist pikaajalisele strateegilisele planeerimisele.

Strateegiline vaakum riigijuhtimises

Eestis kehtib küll arengukava "Eesti 2035" ja koostatakse üleriigilist planeeringut "Eesti 2050", kuid poliitiline praktika näib liikuvat vastupidises suunas. Sotsiaalteadlased Erik Terk, Mati Heidmets ja Marju Lauristin on hiljuti rõhutanud vajadust uue, tervikliku tulevikustrateegia järele. Nende ettepanek tugineb suures osas 2005. aastal riigikogus heaks kiidetud strateegiale "Säästev Eesti 21", mis seadis sihiks tasakaalustatud arengu, ühendades kultuuri, heaolu, ühiskondliku sidususe ja keskkonnahoiu.

Eesti poliitiline süsteem on aastate jooksul kaotanud võimekuse sarnaseid suuri sihte hoida. Aastal 2006 loodud Arengufond, mis pidi pakkuma analüütilist tuge, suleti 2017. aastal, kuna see muutus poliitikutele tülikaks. Tänapäeva olukorda iseloomustab pigem riskijuhtimine ja erakondliku võimu taastootmine, mitte riigimehelik tulevikuplaneerimine.

Presidendi roll katalüsaatorina

Lahendusena pakutakse välja Eesti Tuleviku Konvendi loomist, platvormi, kus teaduslik ekspertiis ja ühiskondlik dialoog saaksid vormuda riigikogule ja valitsusele suunatud ettepanekuteks. Ajalooliselt on presidendi institutsioonil olnud kandev roll selliste ühiskondlike kokkulepete tekkimisel. Näiteks Arnold Rüütel toetas nullindate alguses ühiskondliku leppe sihtasutuse loomist ning Toomas Hendrik Ilves korraldas oma ametiajal regulaarseid "presidendi kärajaid", mis tõid kokku arvamusliidrid ja eksperdid.

Järgmine president võiks Kivirähki nägemuses võtta sotsiaal-majanduslikud uuringud ja nende rakendamise oma egiidi alla, olles Tuleviku Konvendi patrooniks. Eesmärk on tekitada olukord, kus poliitikud ei vaataks strateegilisi ettepanekuid osavõtmatult, vaid oleksid sunnitud vastama küsimusele, mida Mari-Liis Lill kunagi loomeliitude pleenumil küsis: "Mis on sellel pildil valesti?"