Johannes-Emmanuel Allas: Eestis vajavad tippametnikud rangemat jahtumisaega

Johannes-Emmanuel Allas leiab, et riik peab kehtestama tippametnikele kohustusliku jahtumisaja enne nende siirdumist erasektorisse. Praegune praktika soosib huvide konflikti teket ning kahandab kodanike usaldust riigiasutuste vastu.

Tippametnike liikumine avalikust sektorist erasektorisse ehk nn pöördukse efekt on Eestis muutunud nähtuseks, mis kahjustab riigi institutsioonide usaldusväärsust. Autor Johannes-Emmanuel Allas leiab, et praegune olukord, kus ametnikud suunduvad vahetult pärast lahkumist sama valdkonna eraettevõtetesse, nõuab kiiremas korras seadusandlikku sekkumist.

Regulatsioonide puudumine

Kuigi valitsus on seisukohal, et probleemi tegelikult ei eksisteeri, näitab praktika vastupidist. Hiljutiseks näiteks on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi endise asekantsleri Timo Tatari siirdumine erasektorisse kohe pärast ametist lahkumist. Sarnaseid mustreid on märgata ka kaitsevaldkonnas, kus kõrged ametnikud vahetavad riikliku positsiooni erakätes oleva ettevõtluse vastu.

Kaitsepolitseiamet on oma aastaraamatutes korduvalt rõhutanud, et pöördukse efekti ohjeldamiseks on vajalik konkreetne jahtumisaeg. See meede tagaks ausa konkurentsi ja vähendaks korruptsiooniriski, mis tekib siseinfo ärakasutamisel.

Poliitiline vastutus ja ootused

Hanno Pevkur on varem avaldanud toetust rangematele reeglitele, märkides juba 2024. aastal, et tippjuhtidele tuleks kehtestada teatud ooteaeg. Siiski on need mõtted jäänud vaid ideede tasemele ning reaalseid piiranguid kehtestatud pole.

Praegused head tavad, nagu lobistidega suhtlemise juhised, on küll üllad, kuid pelgalt väärtuspõhine lähenemine ei ole modernses ühiskonnas piisav. Riik vajab lisaks moraalsetele juhistele ka karme reegleid, mis toimiksid nii prääniku kui ka piitsana. Kuna riigikogu valimised olid lähenemas, on erakondadel kohane see teema oma valimisplatvormidesse lülitada. Korruptsiooni tähendus on ühiskonniti erinev, kuid Eestis on onupojapoliitika ja huvide konfliktid usalduse seisukohalt kriitilised teemad, mis vajavad selget ja kohustuslikku reguleerimist.