Johann-Christian Põder: patsiendiandmete usaldus ja digitaalne turvalisus Eestis

Meditsiinisüsteemi alustala on patsiendi ja arsti vaheline usaldus, kuid digitaalne andmevahetus seab sellele uued väljakutsed. Hiljutine arutelu terviseandmete ligipääsetavuse üle on tõstatanud küsimuse, kas riik suudab tagada andmete konfidentsiaalsuse ka tehnilises võrgustikus.

Patsiendi tervenemine sõltub paljuski tema valmidusest arstiga avameelselt suhelda. Kui inimene kardab, et tema intiimne terviseteave satub võõraste silmade ette või seda kasutatakse ebaotstarbeliselt, võivad tagajärjed olla rängad: visiidist hoidumine, diagnoosimise edasilükkamine või ravi katkestamine. Johann-Christian Põder rõhutab, et just see usaldus on meditsiinieetika nurgakivi.

Eesti on digitaalse tervishoiu arendamisel olnud pikalt teistele eeskujuks. Juba 2006. ja 2007. aastal tegid Tartu Ülikooli eetikakeskus ja Kliinikum esimesed analüüsid, mis kaardistasid patsiendi konfidentsiaalsust ja autonoomiat digitaalses ruumis. Ometi on viimastel kuudel puhkenud debatt terviseandmete kättesaadavusest õiguskaitseorganitele selle enesekindluse proovile pannud.

Digitaalajastu uus usaldusmudel

Tehnoloogia areng on muutnud usalduse olemust. Patsient ei usalda enam üksnes oma raviarsti, vaid tervet keerukat süsteemi ja tehnilist võrgustikku, mille turvalisus pole alati läbipaistev. Juristid nagu Carri Ginter, Allar Jõks ja Neeme Tõnisson on tabavalt märkinud, et «saladus ei lõpe serveris». Isegi kui arst on äärmiselt diskreetne, sõltub saladuse säilimine lõppkokkuvõttes andmehaldusest.

Meditsiinieetikud nagu Felix Gille ja Georg Starke on juhtinud tähelepanu, et usaldus ei tähenda alati süsteemi pimesi uskumist. Riik peab tõestama oma usaldusväärsust. See tähendab, et ainuüksi seaduslik alus või kohtumäärus ei ole piisav õigustus patsiendisaladuse riivamiseks. Riiklik korraldus peab olema rajatud nii, et iga ligipääs andmetele on rangelt põhjendatud, kontrollitud ja inimesele mõistetav.