Johann-Christian Põder: Eesti e-tervis vajab enamat kui vaid õiguslikku katet

Teoloog ja õppejõud Johann-Christian Põder analüüsib, miks on Eesti e-tervise süsteemi usaldusväärsus sattunud löögi alla seoses hiljutiste vaidluste ja seadusemuudatustega. Autor rõhutab, et patsiendi usaldus on eduka ravi esmane eeldus ning digitaalsed andmed nõuavad tõhusamat kontrolli kui vaid paberil sätestatud normid.

Eesti tervishoiusüsteemi üks nurgakivi on olnud patsiendi ja arsti vaheline usaldus. See suhe on aga proovile pandud arutelude tõttu, mis puudutavad terviseandmete kättesaadavust õiguskaitseorganitele. Kui patsient ei saa olla kindel, et tema delikaatsed andmed on kaitstud ja nende kasutamine põhjendatud, võib see viia olulise info varjamiseni või isegi ravist loobumiseni.

Eesti e-tervise süsteemi arengut on pikalt peetud edukaks. Juba 2006. ja 2007. aastal analüüsisid Tartu Ülikooli eetikakeskuse ning Tartu Ülikooli Kliinikumi töögrupid e-tervise eetilisi aspekte, sealhulgas patsiendi autonoomsust ja konfidentsiaalsust. Vaatamata digitaalsele arengule on viimase poole aasta avalik diskussioon politsei ligipääsu üle meditsiiniandmetele ja kavandatavad seadusemuudatused seda varasemat kindlustunnet kõigutanud.

Digitaalne usaldus ja eetika

Taani filosoof ja teoloog Knud E. Løgstrup on oma 1956. aasta töös rõhutanud, et usaldus on inimliku kooselu vundament. Meditsiinis tähendab see, et patsient jagab arstiga oma hirme ja intiimseid probleeme eeldusel, et seda infot kasutatakse ainult tema abistamiseks. Tänapäeva digitaalses maailmas ei saa seda usaldust aga enam piirata vaid arsti ja patsiendi vahelise suhtega. Usaldus peab laienema kogu tehnoloogilisele ja institutsionaalsele võrgustikule.

Eksperdid nagu Carri Ginter, Allar Jõks ja Neeme Tõnisson on tabavalt märkinud, et arstlik saladus ei piirdu vaid serveriga. Isegi usaldusväärseim arst ei suuda garanteerida konfidentsiaalsust, kui andmete edasine kasutamine on halvasti reguleeritud või kui puudub läbipaistev kontroll. Hiljutised teadlaste Felix Gille’i ja Georg Starke’i uuringud kinnitavad, et usaldus on inimestele viis toime tulla keeruliste ja ebakindlate süsteemidega, kuid see usaldus peab olema põhjendatud.

Riigi vastutus andmesüsteemide ees

Riigil ei piisa meditsiinilise konfidentsiaalsuse rikkumise õigustamiseks vaid üldistest juriidilistest alustest või kohtuotsusest. Avalikkusele tuleb selgelt ja arusaadavalt lahti seletada, miks ja millistel erandlikel tingimustel on juurdepääs terviseandmetele üldse vajalik.

Praegused vaidlused ja esilekerkinud puudused ei tähenda, et digitaliseerimine tuleks peatada või selle saavutused tühistada. Need viitavad aga vajadusele mõista, et digitaalse tervishoiu usaldusväärsus peab olema tagatud mitte ainult seadusetekstides, vaid ka reaalses igapäevases praktikas. Patsiendi terviseandmed on osa tema isiklikust elust ning riigi kohustus on seda usaldust kanda vastutustundlikult ja läbipaistvalt.