Jeemenist põgenevad tuhanded: vägivald eskaleerub Bab al-Mandabi väina piirkonnas

Punase mere rannikul hoogustunud sõjategevus on sundinud viimaste päevade jooksul üle 3000 inimese Jeemenist Djiboutisse põgenema. ÜRO andmetel on viimase kuu eskalatsioon Jeemeni konfliktis põhjustanud juba enam kui 120 000 inimese ümberasumise.

Põhja-Djiboutis asuvas Obocki piirkonnas paiknev Markazi põgenikelaager on viimastel päevadel vastu võtnud üle 3000 inimese, kes põgenesid Jeemenist üle Bab al-Mandabi väina. Inimesed, kes on saabunud veoautodel või jalgsi, on leidnud varjupaiga ÜRO ja kohaliku valitsuse hallatavas laohoones, kus sajad pered elavad tihedalt koos presendist tehtud varjualuste all.

Ibrahim Issa, 50-aastane kalur Jeemeni rannikulinnast Dhubabist, kirjeldab põgenemise peamise põhjusena laste hirmu õhurünnakute ees. "Kuidas ma saan istuda, kui mu lapsed karjuvad ja värisevad terrorist? Kui lennukite heli algab, hakkavad lapsed kisendama. Me põgenesime, et neid päästa," räägib ta oma pere keskel.

Sõjategevuse laienemine

Sel kuul on Jeemeni houthid, kes kontrollivad suurt osa riigi asustatud aladest, alustanud kiiret pealetungi mööda rannikut Bab al-Mandabi väina suunas. See on strateegiliselt kriitiline meretee, kus Punane meri kohtub Adeni lahega. Saudi Araabia, kes toetab Jeemeni rahvusvaheliselt tunnustatud valitsust, on vastanud sadade õhurünnakutega, samal ajal kui houthid ründavad Saudi Araabia linnu ja taristut droonide ning rakettidega.

Djibouti, mis asub üle mere Jeemenist, on deklareerinud oma neutraalsust konfliktis. Vaatamata sellele on riik üks Aafrika militariseeritumaid piirkondi, majutades muu hulgas USA suurt sõjaväebaasi Camp Lemonnier.

Markazi laagris ootab rahu teiste seas 100-aastane Qassim Abraham Abssy. Ta meenutab, kuidas lennukite müra sundis teda kodust lahkuma: "Me ei tea, kummalt poolelt nad tulevad. Nad pommitavad kõikjal, sest houthid on igal pool, mägedes ja teedel. Lennuk tuleb ja pommitab kõike."

Sama saatust jagab 63-aastane Mohammed Abdulkarim, kes põgenes Adenist juba 2015. aastal ja on sellest ajast saadik laagris elanud. Ta nendib, et paljud saabujad on äärmiselt halvas seisus. "Ma nutan nende inimeste pärast, oma rahva kannatuste pärast," ütleb ta.

Aisha Abdulkadir Mohammed, kes saabus laagrisse koos oma perega, rõhutab, et naasmine sõjapiirkonda ei ole praegu võimalik. "Me oleme valmis naasma, kui rahu taastub. Meie laste tuleviku jaoks on vaja esmalt turvalisust, siis toitu, vett ja haridust. Praegu pole Jeemenis rahu."