Jane Snaith: Eesti asendushoolduse tugisüsteem vajab terviklikku lähenemist

Eesti asendushoolduse tugisüsteem on praegu liialt killustatud, jättes kasuvanemad bürokraatiarägastikku, kirjutab Jane Snaith. Süsteemi parandamiseks on vaja liikuda teenusekeskselt lähenemiselt peret toetavale tervikmudelile.

Eesti kasuvanemad on ühed kõige põhjalikumalt ettevalmistatud lapsevanemad, olles läbinud nii PRIDE-eelkoolituse kui ka traumateadlikkuse kursused. Ometi jõuavad paljud neist ikka ja jälle küsimuseni: miks on igapäevane toimetulek endiselt nii kurnav ja keeruline? Probleemi juur ei peitu vanemate suutlikkuses, vaid tugisüsteemi ülesehituses, mis sunnib peresid navigeerima läbi mitmete erinevate teenuseosutajate ja ametkondlike tõkete.

Sotsiaalkindlustusamet rahastab praegu seitset erinevat teenust, mida pakuvad seitse eri organisatsiooni. See meenutab tuhandest tükist koosnevat puslet, mille karbi kaant pole kellelegi näidatud. Ehkki iga üksik teenus on väärtuslik, puudub tervikvaade. Kui kasuvanema kogu energia kulub sellele, et traumaatilise taustaga lapsega igapäevases tormis pinnal püsida, ei saa eeldada, et ta suudaks iseseisvalt koordineerida killustatud ja kohati vastukäivaid spetsialistide nõuandeid.

Bürokraatia pärsib hooldusperede juurdekasvu

Praegune süsteem on koormav ka administratiivses mõttes. Pere peab taotlema abi sotsiaalkindlustusametilt, ootama otsust ning seejärel suhtlema nii teenuseosutajate kui ka kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajaga. Selline «väravavahi» süsteem tähendab, et tugi on piiratud ja katkendlik: peretuge saab omavalitsuse suunamisel vaid kaheksa kuud järjest. Kui peres on mitu spetsialisti, kes räägivad erinevat keelt, võib tugisüsteem ise paradoksaalsel kombel peresuhteid lõhkuda.

Statistika on kõnekas. 2024. aasta lõpu seisuga kasvas hooldusperes 149 last, samal ajal kui asendus- ja perekodudes oli 725 last. Uusi hooldusperesid soovijaid oli vaid 30, mis on langus varasema 36 soovija tasemelt.

Lahenduseks ühe tugiorganisatsiooni mudel

Olukorra parandamiseks tuleks rakendada mudelit, kus iga kasupere on seotud ühe kindla tugiorganisatsiooniga. See tähendab, et pere valib toetaja juba ettevalmistuse ajal ja jääb sellega seotuks kogu lapse kasvamisaja jooksul. Selline organisatsioon vastutaks tervikpildi eest, aidates koostada arenguplaani ja kaasates vajadusel psühholooge või terapeute ilma, et pere peaks nimekirjadest spetsialiste otsima või oma lugu igale uuele inimesele uuesti jutustama.

Sotsiaalkindlustusameti roll peaks muutuma teenuste mikromajandajast kvaliteedi hindajaks. Amet peaks kehtestama ühtsed standardid ja keskenduma tulemuste mõõtmisele: kui püsivad on peretoetajad ning kui paljud hooldussuhted püsivad stabiilsetena. Ainult suhete kvaliteeti väärtustades ja bürokraatiat vähendades on võimalik luua keskkond, kus kasuvanemad tunnevad end päriselt toetatuna.