Jaanus Uiga: Eesti energiaplaan nõuab julgeid investeeringuid ja täpseid otsuseid

Eleringi hinnangul vajab Eesti 2035. aastaks 2100 megavatti juhitavat tootmisvõimsust, et asendada amortiseeruvaid elektrijaamu ja tagada tarnekindlus. Riiklik strateegia peab tasakaalustama kriisikindluse, majandusliku mõju ja turupõhised lahendused.

Eesti energiasüsteemi pikaajaline arendamine eeldab muutunud julgeolekuolukorraga arvestamist, mis nõuab nii suuremaid varusid kui ka mahukamaid investeeringuid taristusse. Vastutuskindla süsteemi loomine ei ole vaid tehniline küsimus, vaid protsess, kus igal osapoolel alates riigist ja omavalitsustest kuni erasektori arendajateni on oma roll.

Jaanus Uiga märgib, et ENMAK 2035 seab üldised suunad. Hiljutine kuues taastuvelektri vähempakkumine tõi üheksa pakkumist seitsmelt arendajalt, mis katavad ligi 12 protsenti Eesti aastasest elektritarbimisest ehk 990 gigavatt-tundi aastas. See tähistab toetustega vähempakkumiste etapi lõppu, suunates edasised investeeringud turupõhistele alustele.

Võrgu ja kriisikindluse investeeringud

Eleringi prognooside kohaselt peab Eesti 2035. aastaks tagama 2100 megavatti juhitavat võimsust, mis kataks nii kasvava nõudluse kui ka vananevate põlevkiviplokkide väljalangemise. See eeldab nii uute jaamade rajamist kui ka energiasalvestuse arendamist.

Süsteemi kriisikindluse suurendamine on vältimatu. Aastatel 2026-2030 kavandab Elering põhivõrgu kaitstuse, varuosade ja kriisivalmiduse parandamiseks investeeringuid summas, mis ületab 200 miljonit eurot. Elektrilevi on omakorda hinnanud jaotusvõrgu kriisikindluse investeerimisvajaduseks ligi 350 miljonit eurot. Eesmärk on tagada toimepidevus nii küberrünnakute kui ka ulatuslike füüsiliste häirete korral.

Mastaabid ja majanduslik põhjendatus

Suurte strateegiliste projektide puhul, nagu meretuulepargid või tuumajaamad, on kriitilise tähtsusega nende mastaabi õige hindamine. Eesti turg on Ühendkuningriigiga võrreldes ligi 39 korda väiksem, mis tähendab, et teiste riikide mudeleid ei saa Eesti energiaplaanidesse üks-ühele üle kanda.

«Riigi osalust nõudva lahenduse mahu, ajastuse ja rahastamisviisi kohta saab teha siduva otsuse siis, kui vajadus, maksumus ning rahastamise ja riigiabi võimalused on piisavalt selged,» rõhutab Uiga. Riigi toetatavad suurotsused peavad arvestama erinevate majanduslike mõjudega.