Jaana Toome: eesti keele elujõud peitub tasakaalus uudissõnade ja traditsioonide vahel

Keeleuurija Jaana Toome hinnangul ei kujuta laensõnad ja uudislooming eesti keelele ohtu, kuni säilib kirjakeele põhituumik. Autor rõhutab, et kuigi keelemäng on märk elavast keelest, peavad kõnelejad säilitama kriitilise meele, et keel püsiks arusaadav ka tulevastele põlvedele.

Eesti keele käekäik ja selle pidev uuenemine on teema, mis tekitab ühiskonnas jätkuvalt arutelusid. Keelekasutaja Jaana Toome sõnul ei ole põhjust karta, et võõrkeelsetest mõjudest tuletatud mugandid või uudissõnad meie keeleruumi lammutaksid. Vastupidi, keele võime kohaneda on elujõulisuse tunnus, ent see eeldab ühiskonnalt teatavat maitsekust ja teadlikkust.

Toome toob esile sotsioloogilise tähelepaneku, et noored on ingliskeelsete väljendite mugandamisel küll varmad, kuid nad suudavad siiski eristada orgaanilist keeleuuendust ja ebaõnnestunud katsetusi. Näiteks poe sildil kohanud toorke tõlge «klimbivad hiired» tekitas noortes vaid tõrksust, mis kinnitab, et keelekasutajatel on säilinud sisemine keeletunnetus. Keele lörtsimine, mis eirab eesti keele loogikat, ei leia noorte seas soosivust, mis viitab keele tervele väärtusruumile.

Keelemäng kui elujõu tunnus

Samal ajal innustab autor loovusele ja mängulisusele. Sellised uudissõnad nagu «mobiidik» telefoni hoidiku tähistamiseks või «lüüpar» lühendatud tööpäeva puhul näitavad eestlaste oskust keelega nutikalt ümber käia. Selline keeleline leidlikkus hoiab emakeelt dünaamilisena ja väldib selle kivistumist.

Siiski jääb oluliseks küsimuseks piiri tõmbamine. Viidates keeleteadlasele Krista Kergele, rõhutab Toome, et kui keel elab iga kõneleja peas, siis kirjakeel on teadlik traditsioon. Selle peamine eesmärk on tagada tekstide mõistetavus ja stiili vastuvõetavus üle põlvkondade. Seega, kuigi uudissõnad on keeles omal kohal, peab säilima ka kirjakeele põhituumik, mis seob meid varasemate ja tulevaste põlvkondadega.