Jaan Roose läbis Bratislavas 12-tunnise köielkõnni üle Doonau jõe

Eesti slackline-atleet Jaan Roose sooritas Slovakkias Bratislavas kurnava 12-tunnise väljakutse, kõndides päikesetõusust loojanguni mööda 666-meetrist trossi üle Doonau jõe. Roose sõnul nõuab selline ekstreemne sooritus mitte ainult füüsilist vastupidavust, vaid ka pidevat valvsust ehk "paranoilist hirmu".

Slovakkias Bratislavas lõpetas Eesti slackline-atleet Jaan Roose 12 tundi kestnud vastupidavusprojekti, kõndides päikesetõusust loojanguni mööda trossi üle Doonau jõe. Kokku 666 meetri pikkusel distantsil liikunud atleet pidi vaatamata tervisehädadele suutma säilitada täielikku keskendumist kogu pika päeva vältel.

Ehkki algne plaan nägi ette sujuvamat kulgemist, mõjutas ettevalmistust nädal varem tabanud haigestumine. See sundis Roose'i loobuma aktiivsest osalemisest paigaldusprotsessis ning usaldama tehnilise poole täielikult oma meeskonnale. Roose tunnistas, et nii ekstreemsetes tingimustes on psühholoogiline valvsus ülioluline.

«Paranoidne hirm peab olema, mõtled, kas kõik on tehtud nii nagu peab,» kirjeldas atleet oma suhtumist kõrgusesse ja varustusse.

Hoolimata rutiinsest liikumisest edasi-tagasi mööda lintliini, ei möödunud päev vahejuhtumiteta. Roose'i sõnul kaotas ta kõndimise ajal neljal-viiel korral tasakaalu. Samuti segasid sooritust välised tegurid: Bratislava lossi lähedal asuv ehitusplats tekitas sedavõrd tugevat müra, et atleet ei kuulnud isegi kõrvaklappidest tulevat muusikat. Slackline’i olemus erineb trossikõnnist selle poolest, et lint ei ole jäigalt kinnitatud, vaid reageerib tuulele ja atleedi liigutustele, nõudes pidevat füüsilist pingutust stabiilsuse hoidmiseks.