Jaak Tomberg: raamat kui refuugium müraühiskonnas

Ulmeuurija ja kirjandusteadlane Jaak Tomberg arutleb raamatu, lugemise ja kirjanduse tuleviku üle, leides, et paberraamat ei kao kuhugi, see muutub üha enam varjupaigaks tähelepanumajanduse eest. Tombergi sõnul on suurim oht mitte raamatu enda kadumine, vaid kujundliku lugemis- ja tõlgendamisvõime nõrgenemine ehk nn metafooripimendus.

Tartu Ülikooli kirjandusteadlane Jaak Tomberg esitas Eesti Raamatu Aasta lõpukonverentsil provokatiivse küsimuse: oletagem, et raamatud jäävad meiega veel pikaks ajaks, aga kas keegi neid tulevikus ka lugeda ja tõlgendada oskab?

Oleviku hirmud, tuleviku pilt

Tomberg toob näite oma pedagoogipraktikast Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudis, kus ta korraldab iga kahe aasta järel ulmekirjanduse seminari. Ülesanne on kirjutada vabas vormis sellest, milline näeb välja aasta 2049. Tulemused on peeglina selged: 2016. aastal muretseti massiliste pagulashordide ja populismi pärast, 2020. aastal surmavate viirushaiguste pärast, 2022. aastal militaarkonflikti pärast ja 2024. aastal tehisintellekti plahvatusliku arengu pärast. Igal aastal põles planeet 2049. aastal nagu praepannil.

«Igasugune küsimine tuleviku kohta on õigupoolest kujundlik küsimine oleviku kohta,» kirjutab Tomberg, ja sama kehtib küsimuse puhul, mis saab raamatust.

Paberraamat ei surnud

Umbes kakskümmend aastat tagasi ennustati paberraamatule surma e-raamatute ja audioraamatute tulekuga. Seda ei juhtunud. Digitaalsed vormid ei hävitanud paberraamatut, need laiendasid raamatu mõistet ja andsid kirjandusele täiendavat kandepinda.

Praegune oht on teistsugune. Küsimus pole enam selles, mis formaadis raamat eksisteerib, vaid kas inimesed säilitavad võime sügavalt lugeda. Tomberg nimetab seda Janek Kraavi raamatu «Post» järgi metafooripimeduseks, «laialt levinud võimetuseks mõista metafoori, mis sageli väljendub metafooririkaste kunstivormide, näiteks romaanide vältimises». Tagajärjed ulatuvad kriitilise mõtlemise, huumori ja kogu ühiskondliku suhtluse keelelise kvaliteedi languseni.

Noorte fantastiline vastus

Vastupidiselt levinud eelarvamustele näeb Tomberg lootust seal, kus paljud seda ei oota: noorte seas, kes loevad tuhandeleheküljelisi fantaasiaromaane. Ta esitab kaks põhjust, miks see pole probleem, vaid märk millestki tervest.

Imetabaseim on loomulik reaktsioon tehniliselt küllastunud ajastule. Ja fantaasiakirjandus ei ole kujundlikkuseta, selle tuumaks on suured makrometafoorid, kus väljamõeldud maailm astub vaikimisi võrdlusesse meie omaga. Paks paberköide kehastab raamatu materiaalset olemust kõige käegakatsutavamalt.

Valgetel väljadel laiuv refuugium

Tombergi peamine tees on, et paberraamat muutub üha enam refuugiumiks, bioloogilises tähenduses: maa-alaks, kus säilivad sobivad keskkonnatingimused ka suurte kliimamuutuste ajal. Raamatu puhul on selleks liigiks kujundlikku sümboolset keelt menetlev teadvus, mis läheb lugemisakti alates psühhofüüsiliselt pakku ümbritseva müraühiskonna eest.

«Asi pole niisiis üksnes lugemise vormilis-tähenduslikus sisus, vaid seisundis, mille kehtestab paberraamatu lugemisakti puhas materiaalsus,» kirjutab ta. Raamatut lugedes saab olla täiesti omaette, ühendada end kõigest muust lahti, ilma tähelepanumajanduse hakkiva diktaadita.

Äsjane lugemisuuring kinnitab, et lugejaid pole vähemaks jäänud. Küsimus on selles, mis keeles loetakse ja kui sügav on lugemisharjumus. Tomberg lõpetab konkreetse sooviga: rohkem eestikeelseid tuhandeleheküljelisi romaane, ja tegelikult võiks iga aasta olla Eesti Raamatu Aasta.

Artikkel põhineb emakeelepäeval Eesti Raamatu Aasta lõpukonverentsil «Eesti raamat, kaua võib?» peetud ettekandel.