Ivo Känd: jutud «tigedatest vanameestest» on rumalalt puberteetlikud

Reformierakonna liige Ivo Känd kirjutab, kuidas teda ja teisi konservatiivsete vaadetega mehi nimetatakse «tigedateks vanameesteks». Ta kaitseb rahvusriigi ideed ja lükkab tagasi põlglikud sildi, mis pannakse neile, kes soovivad järeltulevatele põlvedele tervet Eestimaad pärandada.

Reformierakonna liige [Ivo Känd](/politicians/ivo-kand) kirjutab, et sai hiljuti vanaisaks – ning just see uus roll pani ta mõtlema, mida ta soovib järeltulevatele põlvedele pärandada. Selle asemel, et minna erakonna suurkogule kuulama, jäi ta koju ja pani mõtted kirja.

Känd reageerib levinud retoorikale, mille kohaselt on konservatiivsete vaadetega mehed lihtsalt «tigedaid vanamehed» – inimesed, keda peab tingimata iseloomustama pahameel ja ajastu minevik. Ta leiab, et selline sildistamine on intellektuaalselt ebaaus ja puberteetlikult rumal.

«Tahaksin tulevastele põlvedele pärandada eluterve, vaimselt ja füüsiliselt laastamata ja saastamata Eestimaa,» kirjutab Känd. See soov, nagu ta rõhutab, ei tee temast automaatselt konservatiivset kaheksajalga ega vanainimlikku nurinat täis reaktsionääri.

Känd viitab, et rahvusriiki ei saa kohelda nagu päikesetõusu – midagi, mis on ilus vaadata, kuid paratamatult mööduvat. Rahvusriik on tema hinnangul aktiivne valik ja vastutus, mida iga põlvkond peab teadlikult kandma, mitte pelgalt pärima.

Arvamusloo tuumaks on küsimus: kas inimene, kes soovib säilitada oma keele, kultuuri ja riigi terviklikkuse, on tõesti pelgalt hirmu ja viha ajendatud «tigedate vanameeste» esindaja? Känd vastab sellele eitavalt ja kutsub üles vaatama konservatiivseid seisukohti sisulisemalt, mitte lihtsalt põlgusega mahakandmise teel.