Ivari Ilja: Rahvusooper Estonia probleemid on rahastuse, mitte isikute küsimus

Rahvusooper Estonia nõukogu liige ja EMTA rektor Ivari Ilja vastab viimastel nädalatel meedias kõlanud süüdistustele: väited solistide tõrjumisest ja kunstilise taseme langusest ei pea faktidega kokku. Tõeline probleem on teatri süstemaatiline alarahastamine, mis jääb maha nii kultuurivaldkonna keskmisest kui ka Eesti üldisest arengust.

Viimastel nädalatel on Eesti Ekspressis ja Delfis ilmunud lood, milles esitatakse Rahvusooper Estonia aadressil tõsiseid süüdistusi: väidetavalt tõrjutakse välismaal elavaid Eesti soliste ning kunstiline tase on märgatavalt langenud. Kuna olen ühtaegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor ja Rahvusooper Estonia nõukogu liige, pean vajalikuks reageerida, mitte et kedagi kaitsta või rünnata, vaid et avalikus arutelus ei kaoks silmist faktid.

Faktid solistide kohta

Viimase viie aasta jooksul on Rahvusooper Estonia laval esinenud Monika-Evelin Liiv 13 korral, Mirjam Mesak kümnel, Karin Targo kuuel, Ain Anger kuuel, Kai Rüütel viiel ja Lauri Vasar neljal korral. Lisaks on rahvusooper kutsunud regulaarselt esinema vabakutselisi soliste nagu Juhan Tralla, Elina Nechayeva, Maria Listra, Oliver Kuusik ja mitmed teised. Neid arve arvestades ei saa väita, et rahvusooper tõrjuks välismaal elavaid Eesti lauljaid, pigem vastupidi.

Samuti ei jaga ma hinnangut, nagu oleks kunstiline tase märgatavalt langenud. Olen Estoniat külastanud alates aastast 1972 ja töötanud seal pianist-kontsertmeistrina aastatel 1978-1980. Olen näinud teatri erinevaid etappe, paremaid ja halvemaid perioode, kuid just praegusel ajal mingit märgatavat kvaliteedi langust ei täheldanud. Mängukavas on sellised teosed nagu «Madama Butterfly», «Othello», «Carmen», «Pelléas et Mélisande» ja «Väike kaval rebane», viimased kaks on kunstiliselt eriti nõudlikud ja nende lavastamine eeldab teatrilt suurt julgust ning tasemel truppi.

Tõsine süüdistus vajab uurimist

Kõige tõsisem väide puudutab rollide saamist raha eest. Selliste süüdistuste puhul ei piisa oletustest ja kuulujuttudest. Rahvusooper on algatanud sisekontrolli ning kaasanud objektiivsuse tagamiseks sõltumatu audiitori. Lähipäevil toimub nõukogu erakorraline koosolek, kus kõiki tõstatunud teemasid arutatakse.

Tegelik probleem: alarahastamine

Kuid see ei tähenda, et probleeme poleks. Nõukogu liikmena olin teadlik, et rahulolematust ja pingeid on organisatsioonis juba pikemat aega. Nende juured on aga süstemaatilises alarahastamises, mitte üksikutes sündmustes ega isikutes.

Aastatel 2015-2024 kasvasid kultuurivaldkonna riiklikud tegevustoetused keskmiselt 68 protsenti, avalik-õiguslike kultuuriasutuste toetused 42 protsenti, Rahvusooper Estonia oma aga vaid 37 protsenti. Samal ajal kasvas riigieelarve maht ligikaudu 116 protsenti ja Eesti majandus tervikuna umbes kaks korda. Selline areng tähendab, et teater peab täitma üha suuremaid ootusi üha tagasihoidlikuma ressursiga, mis mõjutab soliste, koori, orkestrit, balletitruppi ja tugipersonali ning seab paratamatult piirid repertuaarile ja külalissolistide arvule.

Nõukogu poole on pöördunud probleemidega nii balletitantsijad, orkestriartistid kui ka solistid, keda ahistab äärmiselt madalate palkade ja ülikõrgete professionaalsete ootuste vastuolu. Sama kultuuripoliitika jätkudes muutub olukord veelgi pingelisemaks.

Juurdeehitus ja tulevikuvaade

Teatrit mõjutab ka pikaleveninud vaidlus juurdeehituse üle, normaalne ooperi- ja balletisaal on Eesti kultuuri üks sügavamaid lahendamata probleeme. Hea uudis on see, et lähipäevil kuulutatakse välja ruumiprogrammide hange ning muinsuskaitse eritingimused on kooskõlastamisel. Juurdeehitus on rahvuskultuuriline projekt, mida kavandatakse aastakümneteks, ning see ei tohi sattuda organisatsioonisiseste vaidluste pantvangi.

Rahvusooperi ümber puhkenud avalik arutelu peaks suunama tähelepanu küsimusele, millist ooperi- ja balletikultuuri Eesti riik üldse soovib. Kui soovime rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist teatrit, peavad sellele vastama rahastamine, töötingimused ja infrastruktuur. Vastasel juhul korduvad samad probleemid mõne aasta pärast uuesti, sõltumata sellest, kes parasjagu teatrit juhib.

Estonia on oma ligi 120-aastase ajaloo jooksul üle elanud sõjad, okupatsioonid ja majanduskriisid ning väljunud neist tugevamana. Olen veendunud, et ka seekord leitakse tarkust ja tahet keskenduda sellele, mis on kõige olulisem: Eesti ooperi- ja balletikultuuri kestmisele ja arengule.