Ivar Soosalu: Eesti riikliku lennunduse tulevik vajab strateegilist tervikvaadet

Lennundusekspert Ivar Soosalu leiab, et riik peaks lennundusse investeerides keskenduma esmalt tuleviku ülesannetele, mitte uute õhusõidukite ostmisele. Praegune killustatud planeerimine võib viia ressursi raiskamiseni, sest kõige kriitilisemaks teguriks on kogenud inimesed ja tugistruktuur, mitte tehnika ise.

Lennundusekspert Ivar Soosalu kirjutab, et Eesti riikliku lennunduse arendamine vajab strateegilist lähenemist, kus tehnika ostmine ei tohi olla esimene samm. Praegused diskussioonid keskenduvad sageli liialt konkreetsetele lennumasinatele, jättes tähelepanuta laiemad vajadused ja pikaajalised eesmärgid.

Tehnika pole strateegia alguspunkt

Lennundus hõlmab palju enamat kui õhusõidukite hankimist. Süsteem toimib vaid siis, kui tagatud on koolitatud personal, hooldusbaas, juhtimine ja pikaajaline rahastus. Soosalu märgib, et kui mõni neist lülidest on nõrk, ei aita ka täiendava lennuki soetamine tõhusust suurendada. Riik peab enne investeeringute tegemist defineerima, milliseid ülesandeid, olgu nendeks sisejulgeolek, tervishoid või riigikaitse, tuleb tulevikus täita.

«Sujuvus või tugevus, mida lennukite hankimine kaasa toob, sõltub sellest, kui hästi on läbi mõeldud selle lennuki tugisüsteem,» toonitab Ivar Soosalu.

Inimesed kui piirav tegur

Demograafiline olukord Eestis seab piirid kõigile riiklikele arendustele. Tööealise elanikkonna kahanemine tähendab, et kõige kriitilisem ressurss ei ole mitte raha, vaid erialaspetsialistid. Kui erinevad ametkonnad plaanivad oma lennundusvõimekust sõltumatult, tekib paratamatu konkurents sama inimressursi pärast. Selline tegutsemisviis on riigi kui terviku jaoks ebaefektiivne ning viib ressursi killustumiseni.

Terviklik plaanimine

Soosalu toob esile, et vajadus riikliku lennunduse järele ei piirdu ühe ministeeriumi haldusalaga. Tervishoiu areng mõjutab sanitaarlennundust, regionaalpoliitika muudatused aga transpordiühendusi saartega. Seetõttu peab planeerimine liikuma tulevikust tänapäeva: esmalt määratletakse soovitud lõppseisund ja seejärel valitakse vahendid selleni jõudmiseks. Selline lähenemine on sarnane varasemate riiklike ekspertgruppide tööga, kus analüüsiti näiteks merendusalast võimekust väljaspool ühe asutuse huve.