Isanemise järel kadusid Eesti rohelised liikumised

Kuigi Nõukogude aja lõpus toimus Ida-Euroopas massiline keskkonnaaktivism, ei arenenud sellest iseseisvuse taastamise järel tugevaid rohelist parteisid. Eesti Kunstiakadeemia professor Virve Sarapik selgitab, et muutunud poliitilised ootused ja asjaolu, et keskkonnaliikumised olid osaliselt režiimivastase võitluse varjundiks, vähensid nende mõju.

Nõukogude Liidu kokkuvarisemine 1980-ndate lõpus tekitas Ida-Euroopas laialdaseid keskkonnaliikumisi, mis tegid teatavat vastupanu keskusest juhitud režiimile. Nende liikumiste ajendajate hulka kuulusid nii autentne ökoloogiline teadlikkus kui ka poliitilise muutuse tahe. Kuid see potentsiaalselt võimas keskkonda kaitsvate jõudude koalitsioon ei suutnut säilida iseseisvuse taastamise järel.

Eesti Kunstiakadeemia professori Virve Sarapiku analüüsi kohaselt oli keskkonnaliikumiste kiire langus tingitud mitmesugustest faktoritest. Ühiskonna poliitilised ootused muutusid peale iseseisvuse taastamist märkimisväärselt, keskendudes suuresti majanduslikule arenguele ja rahvuslikele huvidele. Keskkonna teemad lõid tasapisi prioriteetsuse järjekorras allapoole, kuigi nad olid Nõukogude perioodi lõpus aktuaalsed.

Professor Sarapik rõhutab, et varasemad keskkonnaliikumised olid Ida-Euroopas sageli topeltrooliga. Pealispinnalised keskkonnaalased nõudmised kaasiti põhjamaise poliitilise vastulausena Kremli keskset võimu vastu. Siis, kui poliitiline eesmärk - iseseisvuse taastamine - oli saavutatud, kadus ka ühiskonna sügav soov rohelistele küsimustele keskenduda. Roheline ideoloogia ei arenenud iseseisvasse Eestisse omakujuliste poliitiliste liikumistena.