Ironmaniks valmistumine Pärnus: reporteri kuuekuuline teekond ujumisest triatlonini

Spordireporteri pool aastat kestnud ettevalmistus Ironmaniks keskendus peamiselt ujumistehnika põhjalikule ümberõppele. Treener Margrit Kärbi juhendamisel õnnestus amatöörsportlasel muuta rabe sprindistiil säästlikuks ja tõhusaks pikamaaujumiseks.

Triatloniks valmistumine Pärnus nõuab enamat kui pelgalt tahtejõudu; see eeldab täielikku tehnilist ümberhäälestumist, eriti ujumises. Pool aastat kestnud ettevalmistusprotsess näitas, et sprindikiirusel vees vehkimine ei vii pikamaadistantsil kaugele, vaid kurnab sportlase kiiresti.

Treener Margrit Kärp võttis algaja ujuja tehnika sisuliselt tükkideks. Eesmärk oli vabaneda harjumusest ujuda nagu sprinter, kus käed liikusid liiga kiiresti ja ebaefektiivselt. Selline stiil väsitas lihased juba pärast mõnesadat meetrit, jättes sportlasele tunde, nagu oleks ta juba distantsi lõpetanud.

Ujumistehnika korrigeerimisel sai võtmesõnaks libisemine. See on puhkehetk, kus vesi kannab keha ja säästetakse energiat. Rütm, kus üks tõmme lõpeb ja käed ees kohtuvad enne uut liigutust, muutis vees liikumise oluliselt sujuvamaks.

Treeningud toimusid kaks korda nädalas. Iga tunniga kasvas nii vastupidavus kui tehniline kindlus. Pärnu jões tehtud testujumine tõestas arengut: kahe kilomeetri läbimiseks kulus spordikella järgi 45 minutit.

See tulemus andis vajaliku enesekindluse eesootavaks Ironmaniks. Teadmine, et 1,9-kilomeetrine distants on nüüd reaalselt läbitav, muutis kogu edasise triatloniks valmistumise plaani.