Iraagi peaminister kohtub Valges Majas: kas Iraani militsad relvitustatakse?

Iraagi uus peaminister Ali al-Zaidi kohtub teisipäeval Washingtonis USA presidendiga. Peateemaks on Iraaniga seotud relvarühmituste tulevik: USA nõuab nn Rahva Mobilisatsiooni Rinde (PMF) relvitustamist, kuid analüütikud kahtlevad, kas see tähendab tegelikku muutust või pelgat "ümberbrändimisgeks".

Iraagi peaminister Ali al-Zaidi kohtub teisipäeval, 15. juulil Valges Majas USA ametnikega. Kõige tundlikum teema on Iraaniga seotud relvastatud rühmituste roll Iraagis, küsimus, mis on USA jaoks muutunud kriitiliseks seoses jätkuva USA-Iraani konfliktiga.

PMF: 240 000 võitlejat, 3,5 miljardit dollarit aastas

Enamik rühmitusi on koondunud nn Rahva Mobilisatsiooni Rinde (PMF) katuse alla. PMF sündis 2014. aastal, kui usujuhid kutsusid mehi üles võitlema äärmusrühmitus Islamiriigi vastu. Nüüd on rinde koosseisus umbes 240 000 võitlejat ja aastane eelarve ulatub 3,5 miljardi dollarini (umbes 3 miljardit eurot).

Osa PMF-i fraktsioonidest kuulub Iraani niinimetatud "Vastupanu teljesse", kuhu kuuluvad ka Hezbollah Liibanonis, houthid Jeemenis ja Hamas Gazas. USA sõjaväebaaside ründamises Iraagis, Kuveidis ja Jordaanias kahtlustatakse just neid fraktsioone.

USA välisminister Marco Rubio ütles aprilli lõpus Araabia Ühendemiraatides ajakirjanikele otse: «Te ei saa saavutada vaenutegevuse lõppu piirkonnas seni, kuni Iraani esindajad lasevad Iraagist rakette ja droone ning osalevad terrorismis.»

"Relvi paremast käest vasakusse"

Surve all on Iraagi valitsus lubanud, et septembri lõpuks peavad kõik relvad olema riigi kontrolli all. Rühmitus, mis sellega ei nõustu, võetakse kohtu alla. Juunis teatas mõjukas vaimulik Muqtada al-Sadr, et tema relvarühmitus Saraya al-Salam annab relvad riigile üle. Varsti pärast seda teatasid kaks teist rühmitust, Asaib Ahl al-Haq (AAH) ja Kataib Imam Ali, et nad lõpetavad organisatsioonilise seose PMF-iga.

Kahtlused ilmusid sama kiiresti kui lubadused. PMF-ile lähedased allikad ütlesid, et see tähendab «relva paremast käest vasakusse viimist». Mõned kommentaatorid nimetavad seda lihtsalt "ümberbrändimisgeks".

Analüütik Omar al-Nidawi Stimsoni Keskusest kirjutas juunis, et pärast eelmise aasta parlamendivalimisi kontrollivad militsade poliitilised tiivad veerandit Iraagi parlamendi kohtadest, juhivad ministeeriume ning omavad märkimisväärset majanduslikku ressurssi. Uus peaminister «teenib nende võimsate militsameelsete rühmituste heaks», lisas ta.

Relvitustamise tegelik kontroll on seega peaaegu võimatu: «Iraagi keerulises olukorras, kus riik on nõrk, on vaja välisvaatlejaid, kes saaksid kontrollida, et relvad ei liigu lihtsalt laost A lattu B, millest mõlemad on sama rühmituse kontrolli all,» selgitas al-Nidawi.

AAH muutub, Kataib Hezbollah mitte

Iraagi poliitikateadlane Sajad Jiyad Century Internationali mõttekojast tunnistab, et kriitika on osaliselt õigustatud, kuid lisab, et AAH on juba mõnda aega muutumas. Rühmitusel on olnud tõeline poliitiline edu ja nad soovivad sellele keskenduda.

«Nad usuvad, et saavad oma mõju suurendada, olles täielikult poliitikasse kaasatud ja vähem seotud sellega, mida varem nimetati vastupanu tegevuskavaks,» ütles Jiyad.

AAH pole niikuinii PMF-i fraktsioonide seas Iraanile kõige lähem. Kataib Hezbollah, kes on Teheraniga tihedamalt seotud, on vandunud, et ei anna oma relvi ega "vastupanu" tegevust kunagi üle. Neil pole ka poliitilist tiiba.

Al-Nidawi selgitab Iraani loogikat: «Iraanile on vaja mõjuvõimu ja tegevusvõimalust Iraagis. Nad vajavad inimesi, kes suudavad relvi liigutada, inimesi ülikondades, kes loovad kattevariante ja pesevad raha, ning inimesi, kes tulistavad Iraani vastaste peale. AAH sammud ei tähenda, et nad loobuvad suhtest Iraaniga. See on taktikaline varade ümberjaotamine.»

Jiyad hoiatab: «Kuni pole saavutatud püsivat stabiilsust ja rahu piirkonnas, on tugev võimalus, et Iraagist tulenevad endiselt USA-vastased teod, isegi kui mõned rühmitused lahustatakse või pööravad end poliitikasse. Iraani-meelne hoiak on erinevates Iraagi rühmitustes ja ka laiema elanikkonna hulgas üsna tugev.»

Al-Nidawi lisab, et isegi kui rühmitused muutuvad USA silmis "talutavamaks", jääb vastamata küsimus vastutusest: «Lihtsalt normaliseerida rühmitused, mis on olnud seotud massimõrvade, etnilise puhastamise, sundkadumiste ja terrorismiga nii Iraagis kui välismaal, see on raske pill neelata.»