Ingolstadtist Põhjamerele: Mary Shelley klassikateose struktuur ja teemad

Mary Shelley gooti romaan «Frankenstein» üllatab lugejaid mitmekihilise ülesehitusega, mis põimib kokku teadushulluse ja sotsiaalse tõrjutuse. Teose tegevustik rändab Ingolstadtist kuni Põhjamere jäiste avarusteni.

Mary Shelley romaan «Frankenstein» ei ole lihtsalt hirmujutt elustatud surnukehadest, vaid keerukas narratiiv, mis ulatub 18. sajandi akadeemilistest ringkondadest Ingolstadtis kuni Põhjamere jäiste väljadeni. Teose ülesehitus on ootamatult nüansirikas: vaevalt 200 lehekülge sisaldab kolme erinevat minategelase vaatepunkti, mis loovad raamjutustuse kaudu sügava sissevaate tegelaste motiividesse.

Loo keskmes on seikleja kirjad oma õele, mille kaudu avaneb jääpangalt päästetud mehe saatus. See tegelane, Frankenstein, on pühendanud oma elu alkeemiale ja teadusele, mängides jumalat olendi loomisel, kellest ta hiljem pelglikult põgeneb. Sündmustik viib lugeja mööda Euroopat, alates Ingolstadtist kuni Orkney saarte ja Genfi järve äärde.

Teose tuumaks pole mitte koletise välimus või õudust tekitavad teod, vaid sügav sotsiaalne isolatsioon. Lugejatele avaneb vaatepilt, kus hirmu asemel võtab võimust kaastunne tegelase vastu, keda ühiskond keeldub kuulamast või mõistmast. Kättemaks, mis loo arenedes esile kerkib, on vaid tagajärg kurvale sündmuste ahelale, kus tegelik tragöödia peitub inimeste suutmatuses aktsepteerida erinevust.